Marimetsa Kapp, Karujärve V Rattamaraton

Marimetsa Kapp, Karujärve V Rattamaraton, 03. oktoober 2015.

Fotode autor: Rivo Pajur

Antud kirjatükk pärineb Henriku sulest.
Nõnda. Nüüd ka Marimetsa Kapil märk maas. Enne võistlust vaatasin oma EC konkurentide varasemate aastate kohti ja panin selle najal endale priske eesmärgi olla TOP10 mees. See ambitsioon sai “kerge” tagasilöögi kui selgus, et loomulikult tuleb ju sarja debüteerijatel kõige lõpust startida. Hästi, las mõned eesmärgid jäävad tulevikku ka 🙂 Positiivse poolepealt saime meeskonnaga kõik koos stardikoridoris starti oodata ja omavahel möla ajada – aeg läks nagu lennates.

Stardis proovisin küll kohti kohe parandama hakata, aga rajal polnud ruumi üldse. Kui kätte tuli esimene singel, siis tekkis kohe korralik tropp ja ummik. Kõik hanereas piduritega (osad ka nipliga) alla ja ratas käekõrval ülesse. Nõndamoodi võeti seda esimest metsalõiku, kus rada oli tegelikult väga äge ja igal juhul sõidetav. Natuke frustreeriv oli seal lonti põristada ja teiste taga aega surnuks lüüa, aga mis teha.

Kui korraks kruusale sain, vajutasin kohe gaasi põhja, et ettepoole liikuma hakata. Järgmine sinku/metsalõik järjekordselt ikalduti ja pidin kannatlikult uut kruusakat ootama. Esimese otsa kruusakad paugutasingi üksi kuni kuskil 15km peal jõudsin gruppi kus oli natuke ka sõidumehi sees. Mingil hetkel formeerus meist 10-12 liikmeline grupp, kus mina koos kahe teise kaaslasega vahelduva eduga ees tempot tegime. Kuigi tempo siledal oli kõrge siis maha ei jäänud pundist kedagi.

Kui veel enne kiviklibu lõiku tuli üks järsk parempööre, kus oli üles-alla metsakas, siis seal ees olles korra sikutasin ja sain kohe grupist lahti. Üksi väga rapsida ei tahtnud, siis lasin korra uuesti tempot alla. Õnneks said need kaks töömesilast ka aru kellega tööd jagasime, et tuleb minna ja nii me kolmekesi eest ära läksimegi. Skype vormiga kutt andis kiviklibul ikka korralikult pedaali nii et selle lõigu lõpuks ja pika kruusaka alguseks jäimegi kahekesi. Sealt (25km – 38km) kuni jooksu/korssirajani vedasime teineteist vaheldumisi. Endamisi mõtlesime, et kaugel küll need eespool liikujad on, sest väga hea tempo juures ei näinud me praktiliselt kedagi (oli vist 2 ikaldujat ja kogu moos).

Järgmise suurema pundi saimegi alles krossiraja alguses kätte. Sellel lõigul tundsin ennast väga hästi ja jõudu oli piisavalt, et sealt sõitsin kõigist mööda, niipalju kui neid seal oli (mingi kümmekond vast) minu “sõber” jäi seal tõusudel kahjuks maha. Kuna lõpuprofiil oli kergem, siis tuli seal krossikal enam vähm kõik välja panna ja viimased 7km ära kannatada.

Selles suhtes läks õnneks, et paar ikaldujat sain veel lõpu kruusakal kätte. Endal hakkas juba säär vaikselt tuikama ja kartsin, et tagant “sõber” tuleb pundiga ja saab mind veel kätte. Lõpus jõudsidki nad mulle päris kannule, aga kätte enam ei saanud. Sõit oli tehtud ja ma arvan, et enda selle päeva maksimumi tegin ära. Igati mõnus sõit, tõusvas tempos ja finišis üle pika aja polegi nii adekvaatne olnud 🙂
Lisainfo: Tulemused & Rivo Pajuri galerii