Kuusalu rattamaratoni võib tagantjärgi võtta, kui ühe väga halva hooaja alguse meie meeskonnale. Algas kõik tegelikult juba Portugalist, kus meeskonna kõige tugevam sõitja otsustas külma saada oma põlvele – läksime Põhja-Euroopa kliimast Lõuna-Euroopasse ja saada külma, kas pole naljaks – ning sellest tulenevalt selgus nädal enne esimest võistlust, et tema põlv ei kannata sõitmist. Sellele järgnes veel kaks halba asja maratonil aga sellest vähekene hiljem juba.
Kuusalu maratoni algus kohapeal oli juba halbade asjade kokkusattumine, kuna nädal oli olnud piisavalt vihmane, siis meid juhatati maanteelt alguses maha ühele kruusateele, millelt pidi saama põldu mööda sõita planeeritud parkimiskohtadeni, kuid kahjuks oli see põld niipalju märg, et suurem osa autodest sealt üle ei saanud. Mitmed olid sinna põllule tee äärde mudasse juba ennast kinni sõitnud, üle põllu lõigata said vaid üksikud nelikveolised masinad, siis pidime seal rivis seisma ja ootama, kuna saame ümber pöörata ning asfalttee kaudu teise kohapealt üle raja samale põllule pöörduda. Tee ääres saime juhuslikult kokku ka Indroga ja nagu hiljem selgus ka Margusega, siis saime autod peaaegu kõrvuti pargitud.
Tõime siis ära oma uued hooaja numbrid ning püüdsin kiirelt uurida, ka kust leiaks matkasõidul loositud auhinna, aga kuna seda kohe kiirelt keegi ei osanud juhatada, siis läksime autode juurde, et riidesse panna ja väiksele soojendusele minna. Kuna ka hiljem saabunud Elar oli suhtelisetl meie lähedale sattunud, siis siirdusime viiekesi koos soojendusele, kuna Martin otsustas enne sõitu alles rattale uut ketti peale monteerima hakata ja Kristost me ei teadnud sellel hetkel midagi. Tegime siis matkasõidul vahele jäänud rajalõigul soojendus ja otsustasime pöörduda tagasi stardipaika, kui suurel laial asfalteel tabas meie meeskonda järgmine pauk. Nimelt üks kaasrattur ei suutnud mööduda meist piisavalt ohutult, ning rapsas oma lenksuga nii, et tõmbas Elaril lenksu käest ja sinna kägarasse ta lendaski. Ütlen ausalt, igasugune kukkumine asfaldil on juba kõrvaltvaadates valus, aga ise sinna veel siruli käia nii et sa pole selle põhjustega kuidagi seotud on veel vastikum. Igatahes selle tulemusena sai Elar ise kõvasti igaltpoolt põrutada ning lisaks said nii esi- kui tagarehv piisavalt haiget, et mõlemad lasid endast õhu välja. Margus siis tugeva saare mehena võttis Elari ratta endale ühe käe otsa ja teisega oma ratast tüürides rühkis Kolgaküla tõusust ülesse, mina lonkisin oma rattal sabas, et minna siis kiirelt ratast parandama. Auto juures siis sai kiirelt proovitud, et tagaratas jäi õhku pidama ja esirattale rändas õhukumm sisse ja sellest jamast pääsenuna sõitsime ära oma stardikoridori.
Stardikoridoris olime kuuekesi koos – Heigo, Elar, Indro, Margus, Martin ja Kristo, Janek oli siis saanud koha üks grupp eespool ja Henrik oleks pidanud lausa eespool vist teises grupis olema. Stardis oli minu plaan kindlalt algust rahulikult võtta, sest matkasõidu läbinuna teadsin, et teises pooles on palju mõnusam oma uuel FS rattal head sõitu teha. Kuigi singlitel on halvem möödumiskohti leida, oli seehiljem siiski kõik võimalik. Margus pani stardis minema nagu püssikuul, kuna ka temale sai uus ratas selleks hooajaks kokku laotud. tema kindel eesmärk oli eespool grupis startinud Janekit minna püüdma. Eks ka kõik ülejäänud võtsid oma tempo ette, aga minu asukohaks jäi esialgu viies positsioon. Hiljem muidugi mõeldes olnule, oleks võinud alguses natukene rohkem pingutada, aga no seda ei saa nüüd kunagi teada, mis see oleks kaasa toonud. Kõigepealt sain kätte Indro, kellega ma mitu korda kohti vahetasin, sest metsavahel sattusin aegajalt karpi teiste sõitjate taha mudasematel kohtadel, kui tema jälle mööda sai kimada. Kruusateel aga enne Kolgakülasse tagasipöördumist sain ta uuesti kätte ja siis litsusin juba mööda. Ondro otsustas sellepeale mind mitte kohe eest ära lasta vaid istus tuulde. Vähekese aja pärast oli ka Elarit juba eespool näha ja temale järele jõudes tuli ka välja põhjus, miks tal hästi ei edenenud sõitmine. Nimelt soojenduse ajal toimunud kukkumisest oli tal käed paistes ja pulss püsis kõrgel ning ei tahtnud alla tulla. Igatahes saime nüüd juba kraavi ületust teha kolmekesi koos ning vilksamisi nägime ka veel Margust teiselpool kraavi minema rühkimas. Natukene aega peale kraavi ületamist olime siis veel enamvähem üheskoos, aga Kolgaküla suusaradedel sain ma siiski lõpuks neist ette ja edasi kulgesin juba meeskonna kolmandana. Hakkas mulle eriti meeldiv singlite jada, kus oma uue rattaga tundsin ennast eriti mõnusalt. Võtsin vaikselt ette jäävaid rattureid ette ja püüdsin võimalusel oma kohti parandada. Vahepeal oli vaja ületada üks asfaldilõik jälle, millele kohe järgnes uus singlite lõik, millel oli sees ka paar tehnilist ja kitsast laskumist, mille nii matkasõidul kui ka nüüd võistlusel ikka rattaga sõites võtsin suurte piduride krigina saatel. Teisel laskumisenukil sain mööda ka mitmest võistlejast ning neist üks oli Sportlove meeskonna riietes, sellest vähe hiljem, miks see tähelepanek oluline on.
Jätkasin oma teed juba päris suures üksinduses ja andsin aga hagu niipalju kui hetkel jõudu oli. Kolmekümnenda kilomeetri kandis aga sain aga miski torke oma esirehvi, sest järgnes sisin. Jäin seisma ja kuna sisin jäi nagu ka väiksemaks ning rehv paugust tühjaks ei läinud, otsustasin edasi sõita. Sellest kohast mäletan viimati seda, et alustasin laskumist ja …… täielik must auk. Järgmine asi, mis meelde tuleb on see, et Sportlove riietes võistleja ajab telefonis kellegiga kurjalt juttu ja Elar seisab ka tema juures. Vähekese aja pärast möödub Kristo ja hõikab midagi, lisaks muidugi ka möödub igasugusid muid rattureid, eelkõige just lühikese raja võistlejaid. Siis saabub mootorrattal korraldaja poolt saadetud mees, kes ütleb, et siia kohale kiirabi küll kuidagi ligi ei saa, peate saama liikuda edasi kuhugi paremasse kohta. Sportlove mees liigub siis kokkuleppel edasi finishi poole ning meie Elariga hakkame ka koos edasi sammuma. Ratast võttes torkab kohe silma täiesti tühi esirehv, aga selleks ajaks ei ole ma veel aru saanud, et mis ja kus on. Kiirebi siis on saabunud metsateel lähimasse juurdepääsetavasse kohta ning mind pannakse sinna pikali. Vaadtakse kiirelt üle ja kui alguses püüame kokkuleppele saada, et ma ei lähe EMOsse vaid saan Tartu tagasi sõita ja siis käin seal ise kontrollis, võistluskeskuses mind enam selle jutuga ette ei võeta, sest kuna on võimalik sisemiste traumade oht, saan auhinnaks tasuta kiirabisõidu PERH EMO osakonda. Kiirabiga Tallinna poole sõites püüan siis luua pilti, mis juhtuda võis ja saan aru, et p anin kuidagi nii matsu arvatavasti tühjale esirehvile, et kaotasin lausa teadvuse. Kuna mina ei tea kaua ma teadvuseta olin, siis nii kiirabis kui EMOs ütlen, et kuskil pool tundi. EMOs vormistatakse mind siis sisse ja kuna nad on võistlusest teadlikud, siis oskab keegi nalja heita, et mis ma teile ütlesin, vähemalt üks sellelt rattavõistluselt ikka tuleb täna siia. Peale mitmeid analüüse ja kontrolle, tunnistatakse minu siseorganid terveks ja mind saadetakse heade sõnadega minema. Kutsun siis Elari järgi ja lasen ennast ära koju Tartusse viia. Elar siis tagasiteel räägib, et kui tema minuni jõudis oli Sportlove mees juba mind leidnud ja vist olin ka ärkvel juba. Olin oma asjade järgi küsinud ja joonud, nad olid mind talutanud kukkumise asukohast ka ohutumasse kohta, aga see on kõik see mida mina ei mäleta üldse. Täpsemalt saab lugeda Sportlove blogist: http://sportlove.ee/blog/voistlused/heec-kuusalu/
Kokkuvõttes oli siis Kuusalu etapp meeskonna jaoks aasta alustuseks päris halb, sest üks meist ei saanud osaleda haiguse tulemusena ja kaks katkestasid kukkumise tõttu.
Lisaks natukene ka Marguse Endomondo kirjeldusest.
Olime kõik koos Elar, Heigo, mina, Indro, Martin ja Kristo. Melissa ergutas mind stardis ja oligi aeg minna. Elar tegi parima stardi ja nati sai eest ära, võtsin kohe Heigole tuulde. Peale 200m vajus Heigo pundi keskele kuid mina tõmbasin vasakule, võtsin heinamaalt paar meetrit rada laiemaks ja sain Heigost mööda. Asfaldile minnes olin natuke kehvasti ja pidin päris järsust kohast üles sõitma, nii tuiskas minust mööda Indro. Kuid kruusale keerates panin hullu ja sain Indrost ette. Ees kaugel oli Janek (pole kordagi näinud) ja mingi 15-20 kohta eespool Elar. Jälitasin teda 5 km enne kui kätte sain, kutsusin teda Janekut jahtima kuid ma ei saanud aru mida ta ütles. Lõpus küsisin üle ta käest, oli ütlenud, et ta punases ja täna jääb Janeku jaht ära vms. Mina paugutasin siis üksinda kuni ühel hetkel hakkas minust nii vasakult kui paremalt mehi mööduma. Mõtlesin juba, et nagu eelmise aasta Kuusalu etapp, et ei jõua sõita. Kuid AC mehi ei tulnud minust mööda siis kõige hullem tunne mul ka ei olnud. Kuigi 8 km peal olid jalad juba päris pakud, see alguse 40 km/h väntamine oli karm. Põhimõtteliselt tuiskas neid mehi päris pikalt minust mööda. Kuni ühel hetkel paukus mu taga mingi mees, et hoia joont, ise ma just jõin ja võtsin ääre poole, et teisi ei segaks. Peale ta lauset panin joogipudeli hoidjasse ja andsin pedaali ning kadunud ma ta pundi eest olingi. Vaikselt hakkasid mehed selg ees mulle ette jääma, nautisin igat sinkut, tõuse jne. Paar korda sain kõrvetada järgmisse punti sõidu üritusega jne. Kiirendus km tuli nii ootamatult, et ega ma aru ei saanudki, et ma selle peal olen enne kui juba see läbi oli. Üldse oli see etapp kuidagi pooled märgid vist neil koju jääänud. Mingi hetk oli päris pikk singel kuskil 30km kandis. Siis ees oli mul mingi IKS tiimi mees ja taga kaks IKS tiimi meest. Ma olin kui kotlett nende vahel. Jutustasid omavahel, et kui singel läbi saab paugutada. Tagant tuligi üks ilge lennuga mööda, sitta võtsin tuulde. Nii oma 4 km kihutasime täiega. Uurisin mis mees ta on ka. Ütles, et 2a pole sõitnud, kunagi oli Elion cup 150 koha mees. Kuid täna öösel jõi viina kell 4ni. Hommikul ise siia sõita ei julgenud jne. Selge hoidsin ta tuules. Siis tuli mingi muda koht kus olid ka laudtee jalutamiseks. Peale seda joogipunkt, läksin jooma ja kaotasin ta eest ära. Asfaldil pressisin järele, üks mees mul tuules. Kui oli veel pundini 15m jäänud siis jõud sai otsa. Minu tagumine pani täiega minust mööda, tuulde talle saada oli võimatu ja nii ma üksi jäingi asfaldil kus oli vastutuul. Punt kaugenes ja jäin oma 200-300m taha neist. Asfaldilt metsa keerates oli mõnus veetakistus mis värskendas jalgu ja andis uue mineku. Vaikselt jälle jäid mehed mulle ette kuid mitte see viina jooja :). 14 enne lõppu lõi vasaku jala krampi ja 8 enne lõppu lõi parema. Siis tuli tempot alla lasta ja ettevaatlikumalt liigutada. Väsimust ei olnud kuid jalad ei lubanud rohkem pingutada. 5km enne lõppu jõin Guarana ära ja kannatasin seda üles-alla sõitu ning tegin juba vaikselt lõppu. Sain viinanina kätte ja panin mööda kui postist. See mees kes mu tuult nautis sai ühe mäe peal näha vaid mu tagatulesid 🙂 (mul neid tegelikult ei ole). Sellel hetkel olin leppinud suurepärase teise kohaga :). Kuid kui mul sõita jäi 2.3 km ja nägin 2km märki nägin midagi veel. Punakas kiiver AC Racing vorm, ossa Janek. Olin päris soss juba kuid tema nägemine andis uue hingamise, hüppasin pedaalidele ja kühveldasin mäe otsa, meid lahutas siis umb 300m ja üks korralik mägi. Mäkke ronides panin 4-5mehest mööda kui postis. Ainult andsin agu kuni 1km märgi juures sain Janeku pundi kätte. Seal oli oma 10 meest. Löötsutasin 10-15sek ja sõitsin Janeku kõrvale. Patsutasin ölale, ütlesin tsau. Kohe siis lendasid kaks meest paremalt Janekust mööda, mina neile järele. Ees ootas imev põld + lõpumägi ja finiš. Kohe kui põld tuli need kaks jooksikut ikaldusid, mina pressisin edasi. Kõige soisema koha peal ergutas juba rahvas mind, kiitsid mu kiirust ja trajektoori. Poole mäe peal sai jõud otsa, ei suutnud enam eriti isegi ratast üles lükata. Vaatasin taha, mehed tulid isuga järele kuid õnneks rauges ka nende jõud. Ma sain mäe otsa ja 300m sirget võis alata. 150m enne lõppu nägin Melissat, see andis viimase energialaksu ning finiš koos poseerimisega oli tõsiasi. Lõpus valisin joogiks limonaadi Melissale ja sitaks hea tunne oli. 239 koht, eelmine aasta oli parim 323 ning hooaega alustasin kuskil nõks alla 500 kohal. Trenni tuleb teha ja nii tulevad ka tulemused mehed :). Kõik on super, tiimi sisene konkurents, uus ratas (ilma selleta ma ei oleks nii kõva mees), toetavad fännid jne :). Hiljem kuulsin teiste ebaõnnest ja ega ma täit röömu sellest etapist nagu ei tunnegi, lihtsalt tunduvamalt parem oleks olnud kui kõik see sitt teistega oleks olemata olnud. Rada oli super, vorm oli super (jäi veel sissegi varu, krampidega peab midagi ette võtma), märgistus oli pask :). Uus nr ka pask, juba katki. Ah mis ma siin ikka heietan, loodan olla sama kõva mees järgmine kord ka 🙂
