HAWAII EXPRESS ESTONIAN CUP 2017 – 3. Valgehobusemäe Rattamaraton

Martin võttis asja kokku nii.

Nädal varem tehtud matkasõidu põhjal oli tunne eesoleva võidusõidu suhtes üsna hea. Arvasin, et selline vähetehniline kiire rada sobib minusugusele algajale hästi. Asi hakkas hapuks kiskuma laupäeva öösel, kui selgus, et magamisest ei tule midagi välja. Pingutasin mis ma pingutasin, tulemuseks ehk pool tundi kerget und. Närv oli seetõttu pisut must, aga õnneks osalemisest loobumise mõtet ei tekkinud. Umbes 9.30 sai kodust starditud, et 10.30 kohal olla. Jõudnud Kosele, turgatas unises peas järsku, et kurat, kiiver jäi koju. Mis seal ikka, paar krõbedat sõna ja ots ringi koju kiivri järele. Õnneks oli aega natuke varus ja uus kohalejõudmise aeg 11.10. Kohale jõudes kohtasin Elarit, kellega tegime väikse soojenduse ja seejärel läksin varakult stardikoridori, et võimalikult eest startida. Oli mul ju esimene kord 5. stardikoridoris olla. Paraku sain selgeks selle, et stardipositsioonil ei ole erilist tähtsust, kuna nii pika maa peale saavad jõuvahekorrad rajal niikuinii selgeks. See mõni meeter eestpoolt startimine ei anna mulle küll mingisugust eelist. Eesmärgiks sai võetud Indro ja Elari edestamine, mis 50 % ulatuses õnnestus. Stardis läks pulss kohe kõrgele ja punnitasin hirmsasti, et kiirematega sammu pidada. Kahjuks see kiirus mingil hetkel rauges, kuigi mingit erilist rammestumise tunnet ei olnud ja enda arust panin ikka täiega. Rahvast lihtsalt möödus vasakult ja paremalt:) Huviga silmanurgast koguaeg vaatasin, et millal mõni AC vorm mööda tuiskab. 23. kilomeetril see juhtuski, kui Indro mingi grupiga mööda tuiskas ja hõiskas mulle, et lähme. Mul ei tuld suust muud kui ohoh, olles veidi üllatunud, et Indrol selline purakas jalas oli:) Sammu ma kahjuks selle grupiga pidada ei suutnud ja varsti ta mul eest kadunud oligi. Enne lõppu u. 10 km tuli kuskilt uus hingamine ja just tõusudel suutsin kohti tagasi võtta. Enne lõputõusu ütles Maarja, et Indro on juba mäe otsas. Ma arvasin, et ta on ammu lõpetanud ja olin pisut üllatunud, et vahe nii väikseks oli kahanenud. Selge oli aga see, et selle lühikese lõpu jooksul ma teda enam kätte ei saa. Pingutasin lõpuni ja tulemuseks poolteist minutit kaotust, mis arvestades magamata olekut polegi kõige hullem. Trenni jaoks peaks 1 päeva nädalas juurde võtma. 2 korda nädalas jääb natuke väheks kui oma peamisi konkurente kindlalt edestada tahaks.

ja Indro nii…

Kuna väheste tõusudega kihutamine mulle sobib, eriti kui vormi pole, siis seadsin eesmärgiks Elar/Martin duole end sappa haakida ja lõpuni ära kannatada. Alguses sai väike valearvestus rajavalikul tehtud, olgugi et sõitsime soojenduse käigus raja alguse läbi. Paremalt poolt startides avastasin ennast üsna kohe peale stardijoone ületamist liivakastist. Põhimõtteliselt oleks sealt läbi ka sõitnud aga kuna rahvast oli omajagu, siis tegin midagi sellist mida pole kunagi teinud. Hüppasin rattalt maha ja jooksin ratas käekõrval läbi liiva. Pulss kohe punases ja suusaradadel ainult inisesin, eriti need paar tõusu. Kuskil 3.5km kandis jõudsin järgi grupile kus silmasin Elarit. Võtsin rahulikult ja üritasin alguse rabelemisest taastuda natukene. Kilomeeter hiljem saabunud esimeses mülkas tegin otse sealt läbi joostes jalad küll märjaks aga sain tast mööda. Edasi läks huvitavaks enne Jänedat kui jõudsime neile laskumistele kus puidust piire oli paremal ääres. Esimesele laskumisele eelnenud jalutamise tõusul silmasin 10-12 ratturit eespool Martinit. Kui see pudelikael läbitud ja mõlemad laskumised sõidetud, siis läks andmiseks. Ei läinud kaua kui olin ennast imenud pundi lõppu kus eesotsas Martin figureeris. Kui punt kaheks lagunes ja osad paremasse ritta keerasid ning tempot tõstsid, siis tegin ise sama. Õige pea olin tal kõrval ja ütlesin et lähme aga ilmselgelt oli ta minu nägemisest üllatunud ja polnud vist ka jõudu kaasa tulla. Jänedal veel vaatasin tagasipöörde peal, et kas on järgmises grupis aga ei paistnud olevat. Peale seda tuli mingi kruusakas kus sattusin ühe tüübi taha kellega olime juba natukene aega koos sõitnud. Kui ta oli mingi aja vedanud, siis mõtlesin et võibolla teen sellega endale karuteene aga lähen ette. Panin mööda ja tõstsin kiirust kuna paarsada meetrit eespool oli pisike grupp mis tundus hea ideena kätte saada. Enne suusaradadele jõudmist olingi viimasel järgi aga kui üle õla tagasi vaatasin, siis seljataga polnud kedagi. Hansgrohe ja sealt peaaegu lõpuni sõitsin koos selle sama tüübiga kelle just kinni olin püüdnud. Ja siis mingi väikese tõusupõksu peal mis metsa läks munasin käiguvahetuse kuidagi ära. Päris korralik ragin käis taga ja kui minu taga olija ütles, et kett maas, siis hüppasin rattalt maha. Tegelikult muidugi polnud mingit ketti maas, ei saanudki aru mis error seal oli. Tegin tagaratas õhus paar vänapööret ja kõik oli õnneks korras. Negatiivse poole pealt selle läks selle jama käigus ca 10 inimest mööda ehk kõik need kellelt kruusakal olin eest ära sõitnud. Peale XCO osa olnud tõusul oli kaks asja. Esiteks nägin Martinit samal ajal laskumas ehk mees oli tempot tõstnud aga siiski piisavas kauguses, et seekord seljataha jääda. Teiseks oli natukene eespool Sportlove Tamur kelle skalp tuli Põleval kivil toimunud targutamise tõttu võtta. Raske oli aga panin raskema käigu ja läinud ma olingi. See viimane lõputõus peale seda oli jube, mitu tükki jalutasid ja endal olid ka vist rauad vasakul aga punnisin kuidagi otsa ikka ära. Finishikoridori jõudes püüdsin ühe tüübi veel ära võtta aga kuna tal oli jalg sama jäme kui mul pea ja ma ise suht süsi, siis sain sekundiga ikka lutti. Kokkuvõttes oli igati viisakas andmine ja arvan, et andsin endast maksimumi praeguse vormi juures. Kõik tavapärased konkurendid (Martin, Elar, Kimmost ning Tiidust rääkimata) jäid seljataha. Koha poolest oli tulemus muidugi p*sk, järgmine võistlus stardime jälle kuuendast stardikoridorist ja kõik hakkab algusest peale.

Lisainfo: Tulemused & Valgehobusemäe fotogalerii

Fotod pärinevad Hawaii Express Estonian Cup galeriist.