HAWAII EXPRESS ESTONIAN CUP 2017 – 15. Raplamaa Rattamaraton

Henrik võttis asja kokku nii.

I koridori jõudsin kella vaatamata kuidagi vara. Teine rida oli puhta vaba ja no mis seal siis ikka. Võtsin seal oma koha sisse. Kaalusin nii ja naa pidi, aga kuna nii väärika kohapealt sain minema, siis teises kurvis panin paika, et NOH hoiame siis kinni ja vaatame kuhu välja jõuab. Etteruttavalt võib öelda, et ambitsioonid olid kahtlemata suuremad, kui selle päeva kehaline võimekus lubas. Alguses oli kõik päris okei, isegi gramm kergem tundus kui nädalatagune Palivere stardikiirendus. Ega ma ei teadnud päris täpselt, mis seltskonna sabapeal ma parasjagu pressin, aga ma eespool eredaid liidrisärke ka ei näinud. Seega arvasin, et esimene ots on läinud ja olen seal kuskil enamvähem possapeal. Mingil hetkel, kui esimesest ehmatusest silmad jälle seletama hakkasid, siis avastasin enda eest sellised mehed nagu Kattai, Neemela ja Rebane. Nende fikseerimine oleks pidanud tooma automaatselt reaktsiooni jala sirgu laskmiseks, aga mul tuli hoopis tuhhi juurde. Selles seltskonnas olingi enamuse ajast Rebase tagarattas. Vahepeal liikus tagant ette veel AT värvides imekiireid liigutusi tegevaid mehi, aga ikka istusin veel ära. Minu tähetund kestis (18km ja ca 50min) kuni Palukülani. Peale mäefinišit luges Püta kohti ja ütles Rebase kohaks 22, mina tema taga… ja järgmisel tõusul võtsin vaevaks eespool särke lugeda ja sain kokku 9. Seega liikusin 13-23 kohtadel. Kuskil 18,5km peal, kui esimesed mäed seljataga, jäeti eespool vahesid sisse ja jäin juba üsna kindlalt oma tempos kerima. Minu õnneks jäi veel kaks võlas olevat meest minu ette, kellest esimene ilmselt ei saanud asjadest päris hästi aru ja kolm koomakotti lasid ühe kurvi sirgeks ühtejutti. Aii raisk kui valus oli sealt uuesti ennast liikuma saada. Mingit kiiredust võtta polnud, lihtsalt oled kuidagi. Olime kolmekesi, aga vahedega ja kokku ei jaksanud meist keegi sõita kuni tuli tagant üksik hunt Taavi Kannimäe, kes nägi nii värske välja nagu ta oleks just startinud. Tema tempo oli karm, aga tuli jälle võlgu võtta ja järgi pressida. Kuna meist talle abimeest polnud, siis mingi hetk tuli tagant veel kaks meest järgi kellest üks oli Sigvard Kukk. Paluküla lõpust oli moodustunud meist siis 6ne grupp ja sõitsime koos kuni 31,5km- ni , kus minul tuli alustada oma võlgade tasumisega. Kohe kui raputav raudtee sirge hakkas jäin esimesena maha, mingil hetkel jäi Kukk ka maha. Ülejäänud panid hea hooga edasi. Taga oli veel tühjus ja mõtlesin, et saagu mis saab, aga Kukk tuleb kätte saada, muidu ma suren siia üksi lihtsalt ära. Kuskil 36 km õnnestuski mul vahe kinni sõita ja sealt edasi läks meil sõit kahepeale koostööd tehes. Eest vedamised käisid mul ikka piirajasse välja, aga mul püsis endiselt lootus, et äkki pääseme tagumiste suurema puntide käest. Sõitsime kuni Keava alguseni kahekesi koos, taga ikka vaikus, aga nagu ei kusagilt oli 10kond ratturit sabapeal, kes kõik mööda hakkasid küsima- paluma-pressima. Selline virr varr pandi peale, et kas ma teistega võrreldes üldse edasi liigun või mitte?. Keava asfaldil lasin selja sirgu, pundi viimased mehed ilusti mööda ja vahega veel eest ära ka. Niiet olin jälle üksi. Keava mägedes oli enesetunne enamvähem, sain omadega hakkama, kuigi laskumised olid ikka ebamugavad tänu kolmapäevaku vasaku käe laksule, mis põrutustel vastikult tunda andis. Mingil hetkel sain Sigvardi uuesti kätte, kellest ka punt oli samuti läbi sõitnud. Keava teisepoole jäi tema nüüd omakorda minust maha ja sealt lõpuni kuni finišini inisesin üksi. 3km enne lõppu suutis keegi minust rohkem surra ja sain 1 möödumise ka teha – vägev. Viimane kilomeeter oli nii kuradima raske imev soo, et mõlema jala kõik lihased tahtsid kollektiivselt krampi minna. Päris külili ei pidanud lõpus ennast sõitma, sest taga polnud kedagi enam ohustamas eest nagunii võtta ei jõudnud. Kokkuvõttes 37 koht, mis finišis esialgu kerge pettumus oli. Aga sellise korraliku haamri kohta polegi kõige kehvem:)

Lisainfo: Tulemused & Rapla fotogalerii

Fotod pärinevad Hawaii Express Estonian Cup galeriist.