Hawaii Express Estonian Cup 2. Valgehobusemäe rattamaraton

Henrik kirjutas nii.
Üle pika aja tahaks ilma kiruda. Kodust minema hakates sadas vihma ja kohale jõudes sadas ühtlast seenekat lõpuni välja. Koos vihmaga oli temp ka parajalt talvine, mingi 11 tuuris. Igatahes läksin lühikestega sõitma, lisaks panin varrukad. See oli v hea combo. Sain statida jälle 2 koridorist, olin linditaga teises rivist ja ässad esimese koridoris olid pmt käega katsuda. Mõtlesin et proovin grammi võrra ennast tagasi hoid võrreldes Lähte stardiga. Stardis oli N1 sisuliselt minu kõrval ja see oli kohe hea orientiir. Stardist sain hästi minema, sisekurvi tekkis mingi ummiku moodi asi ja päris alguses õnnestus kohe päris hästi kohti parandada. Kuskil 3-4 km mõtlesin, et provin seedida stardi sikutamist. Kohe hakati mööduma vasakult ja paremalt, aga esialgu veel jäin rahulikuks. Kui oleks N1 ka mööda vuhisenud, siis oleks ”puhkus” läbi, aga närv sai varem otsa. Tundsin ühe tuttava vormi Põleva kivi etapilt ära ja panin temaga kaasa. Tundus, et jõuan. Esimeses mülkas sõitsin ennast rummudeni kinni, reklaamitud vasak pool tundus kõvasti kehvem valik ja seal ma ikaldusin. Pressisin esimestele uuesti järgi – jõudsin. Päris suur punt oli meid koos kui jõudsime järve paunani. Vahepeal sõidu käigus selgus mulle, et päeva esimesse mülkasse jäi minu esimene väike hammakas, sest esikäikar ei toiminud üldse. Järve paunal läks mul see meelest ära ja proovisin uuesti tavapärast vahetust käikudega teha, aga ikaldusin ja hea et ketti pooleks ei teinud. Selle jalutamisega nendest tõusudest jäin oma heast seltskonnast maha ja sabapeale rippuma. Olin seal lõpus vahelduva eduga korra juba kaugemal maas korra peaaegu pundis tagasi. Selliselt kuni 1h-ni. Ma olin just sinna punti ennast tagasi võidelnud, kui hakkas kiire metsavahe lõik kus oli ühtlane pori kahe jäljega. Kiirused oli suured ja ega seal ponudki palju vaja kui mul ratas all nats vibama hakkas ja paningi vasakul reas olnud ratturiga küljed kokku. Pärast puudet oli veel korra nagu lootus asi kontrolli ala saada, aga eii. Pnain korraliku maoka ja libisesin mööda pori keset punti ikka päris kaugele oma rattast. Päris ime, et teised selge ei sõitnud. Kaaskannataja sai oma nodi kiiremini kokku ja pani pundile järgi. Minul läks aega, et oma rattani tagasi jõuda ja tehnika üle kontrollida. Vaatasin tagasi, kedagi ei paistnud. Olime saanud päris hea vahe sisse. See vahe kulus mul uuesti liikuma saamiseks. Natuke saingi üksi sõita, kui tagant suurem punt järgi jõudis, kus sees ka N1 (ca 10 inimest) Sellest pundist ma ei kavatsenudki läbi vajuda, saagu mis saab. Tahapoole kui kolmas ma ennast selles seltskonnas ei lasknud. Pigem olin vedaja rollis. Püüdsin ees sikutada enda tempoga. Kohati oli üllatav, et ilma tikke tõmbamata sain tagumistega isegi vahe sisse. Ühe vahe kasutasin enda turgutamiseks ja hoopealt käikari pesuks. Järsematel põksudel tuldi tagant järgi, kuna mina pidin üles jalutama. Rada oli libe, kohati ikka väga libe, driftida sai vahepeal päris ohtlikult, aga esimeses pooles jäin veel need olukorrad stiilselt püsti. Hiljem üks kukkumine ja üldse enam ei meeldnud see pori. Kurvidesse keeramine oli ka paras naljanumber. Mina püüdsin riske vältida ja kuskil väga hullu ei pannud. Pigem lasin kurve pikaks kui et hakkasin midagi päästma. Lasin ka rattal tihtilugu võssa minna, kuna järsud liigutused oleks samamoodi võinud kukkumisga lõppeda. Niiet mingitel lõikudel käis paras käkerdamine. Sõidu teine tund oligi peaaegu otsas ja lõpp hakkas paistma. Mõtlesin, et kui ma pean lõpus selle ”taevatrepi” tõusu jalutama on minuga kööga, st et kaotan kõigile, kes selles pundis minuga on sealhulgas N1-le. Üks pundis olnud rattur hakkas lõppu tegema päris varakult mingi 7km äkki. Vapsee mees, millised jõuvarud – no tundus mulle igatahes väga vara see minek. Ega ta väga suurt vahet sisse ei saanud minuga. Hoidsin ühtlast kiiret tempot üleval. Mingi 4km lõpuni ja vajutasin ise kõik oma seierid põhja, ise palusin kõige vägevamaid jõude, et mul järsul tõusul esi hammakas suurelt väiksele vahetaks. Enne tõusu võtsin veel rahulikumalt, et alt kohe käigud sisse saaks. Siis korra pani veel tagant üks mööda, aga tõusu lõpuks olin jälle vahega ees, varajase lõpu tegija sain järgmisel laskumisel kätte. Viimasel 1,5 km andsin minna mis suutsin ja raja olukord lubas. Tasuks sain ühe ratturi lõpu järve paunal kätte, ühe finši koridori keerates ja ühe päris viimastel meetritel:) Hea!

Stravast selgub, et kukkumisega kaotasin umb 40sekki. Ja siis päris kiirelt kärises selle pundiga vahe 2min peale. Lõpus see vahe sulas peaegu kokku. Suurusjärgud: esimese tunni punt liikus kohtadel ca 56-69, teises pundis kohad siis 69-82. Omale pandud eesmärgi alla 75koht täitsin ja kokkuvõttes olen kindlasti rahul.

Lisainfo: Tulemused & Valgehobusemäe fotogalerii