Hawaii Express Estonian Cup 14. Raplamaa rattamaraton

Henrik kirjutas nii.
Matkasõit rajast väga head emotsiooni ei jätnud: ajaliselt pikk ja lõputud muda mülkad + parmud. Lisaks polegi nii 0 ettevalmistusega kohale tulnud. Polnud mul ühtegi geeli, magnessi, guaranat jne. Isegi vett polnud kaasas. Geelidest pidingi SISiga läbi ajama ja muud ampullid olid ka võõra maitsega, guaranat ma ei saanudki. Vett sain õnneks Janeku käest. Igatahes võtsin seekord plaani teha kasvõi “jõuga” rahulik algus ja kuni Keava mägedeni mitte ülemäära pingutada, et jätkuks jõudu ka lõpu osale. Stardikoridoriks oli mulle valitud juba nr. 3 ja kui ma sinna soojenduselt jõudsin, olin konkurentsitult viimane kes seal koha sisse võttis. Mis seal ikka, pidingi ju rahulikult alustama. Seda ma muidugi kohe välja ei raalinud, et koht kus startisin oligi juba parajalt rahulik ja seetõttu 15min sõidu järel olin kohal ca 225 (tagatjärgi tarkus*). Alguse suusarajad sõitsin ilmselt aeglasemalt kui matkasõidus, sest rahavast oli ikaldumas palju, esimest tõusu pidi jalutama ja esimese mudasema lõigu ees pidi järjekorras ootama ehk siis jällegi jalutama. Ümber järve sõites teadsin, et varsti tuleb kruus, aga ei kippunud kuhugi kiirustama. Väga imelik ja samas ka mõnus oli nii rahulikult alguses sõita. Kõik näidikud püsisid ilusti rohelises ja enesetunne oli väga hea. Kuni keava mägedeni püsisingi oma plaani juures kuigi osadel kruusakatel ja raudtee pikal sirgel vedasin punti ka, sest kohati tekkis olukord kus roosa särk jäi grupi ette vedama meestekarja enda järel. Üks võistleja teatas minu märkuse kohta, et seda nimetatakse demokraatiaks :D. Keavas jätsin “poliitikud” maha ja püüdsin järjest rohkem seal peale keerama hakata. Millega ma jälle ei arvestanud oli see, et minu ette jäi posu rattureid, kes liikusid tunduvalt aeglasemas tempos, aga ruumiga oli seal kitsas. Paarist – kolmest sain läbi võsa mööda, aga järjest rohkem neid ette jäi, seega pidin lihtsalt nende järel ära tiksuma. Keava teiseltpoolt välja tulles kiirendasin kohe ees sõitjatest mööda ja edasi 20km kuni lõpuni sõitsin üksi omas tempos. Mõni püüdis ka järgi hoida, aga üldiselt kimasin ikka üksi. Jõe ületuse sain samuti vabas vees teha ja ilusti õnnestus sealt hooga läbi sõita. Lõpu eel hakkas veel sadama ja see muutis sõidu viimase faasi eriti libedaks. 4 niplit pandi täpselt minu ees. Neist kõige hullem juhtus ca 5km enne lõppu, kus osad hakkasid koos kiiremate poolikutega lõppu tegema vms ehk kiirus oli suur mina olin ühe tüübi tagarattas tuules ja äkki paneb see sama vend ees läbi pori sõites külili. See kõik käis nii kiiresti, et mitte midagi ei jõudnud teha. Ma lihsalt püüdsin kiirelt vaadata kuhu poole targem kukkuda oleks ja mis külje ma enne maha panen, aga läks täpselt nii õnneks, et kukkuja ratas lendas paremale kraavi ja ta ise libises suurel kiirusel minu eest vasakule poole, niiet mina sõitsin pidurilinki puutumata lihtsalt otse edasi. Huuh.. vedas! Lõpu suusarajad panin ka niipalju kui kannatas, kuigi sadanud vihm tegi tõusud ja laskumised omajagu libedaks. Kiirenduskilomeetri kohaga võib täitsa rahule jääda. Kokkuvõttes jagus jõudu pingutada ilusti lõpuni. Tõusvas tempos sõita oli mõnus. Krampe polnud kuskil näha ja tundus, et SIS geelidega läks ka kõik hästi. Lõpukoht on küll kehva, aga vahelduseks ilma haamri ja koomata sõita on palju mõnusam kui 2,5h suremist ja punnida napilt saja sisse nagu Lähtes.

Lisainfo: Tulemused & Raplamaa fotogalerii