Estonian Cup 2015 IV etapp, Raplamaa Rattamaraton

Hawaii Express Estonian Cup 2015 IV etapp, Raplamaa rattamaraton toimus 4. juulil.

AC Racing osavõtjad Raplamaa rattamaratonil (Pildilt puudub Janek)

Seekordne maraton andis oma raskusest märku juba võistluskohta saabudes. Autodega kruusateel sõites oli raskusi kaugemale nägemisega kui 20 meetrit. Lisaks sellele, et oli meeletult kuiv siis võistluse keskmiseks temperatuuriks tuli 30 kraadi.

Enne võistlust sai meeskonnaga tehtud mõne kilomeetrine tutvustusring. Need mõned kilomeetrid andsid hoiatuse, et tuleb olla valmis katkestuseks. Olgugi, et kiivri kandmine on kohustuslik ning ma ei vaidle sellele vastu oleks seekord tõesti soovinud ilma selleta sõita. Kiivri alune oli vägagi tuline ning seda juba enne maratoni starti. Mulle koheselt meenus Kuusalu matkasõit kus kiivri all oli mul lisaks ka puff ning tänu sellele tekkinud kuumusest läks enesetunne halvaks ega suutnud edasi sõita.

Maratoni start sujus suhteliselt rahulikult. Korraldajate otsus, teha viitstart oli õigustatud. Kuna sõitjaid oli palju ja juba alguses olid esimesed tõusud, oleks võinud gruppe rohkem jaotada. Kui mina jõudsin nende mägedeni kus oleks saanud üles sõita, siis tänu massile tuli mul ratas käekõrval üles kõndida. Rada ise oli üldkokkuvõttes küllaltki vaheldusrikas. Oli palju erineva raskusastme ja pinnakattega lõike ning ükski lõik ei olnud liigselt pikk. Oli ka mõnusaid laskumisi mis küll jällegi tekitas järjekordi kuid samas positiivne, kuna inimesed hindavad ohutust ega hakka sellistes kohtades trügima.

Metsavahelised lõigud olid minu arvates vägagi põnevad. Samas tundub, et metsavahelised lõigud meeldisid Kristole rohkem. Meil õnnestus Kristoga mitmel korral kohtuda kuid metsavahelistel lõikudel kadus ta lõplikult silmist. Ta oskas õigetel hetkedel inimestest mööduda mis andis temale ka eelise. Siis kui mina oleksin soovinud mööduda, oli rada kitsas või ees olev sõitja ei jõudnud mäest lõplikult üles sõita, mistõttu tuli ka mul jalaga hoogu juurde lükata.

Minu senine taktika kus olen üritanud TP’st mööda sõita ja sellega aega võita ei õnnestunud. Meeletu kuumuse tõttu tuli igas joogipeatuses vett kuhugi kallata, ilma lihtsalt ei andnud sõita. Iseenesest soe või kuum ilm on mõnus kuid rattaga sõites võiks see temperatuur veidi madalam olla. Kõige tähtsam peatus minujaoks oli Tarsi talus. Sinna jõudes tundsin kuidas kuumus hakkas mõjuma. Õnneks sai seal voolikust ennast märjaks kasta ja edasi sõita. Minu edasisõit kahjuks aga ei olnud kuigi pikk. Tarsi talust edasi sõites ei õnnestunud mul enam jalga kinni saada. Asja uurides avastasin, et jälle oli kingade kinnituskruvid lahti tulnud. Kes seda ei tea siis mul ei õnnestu korralikult kingade küljes olevat kinnitust kinni saada. Eeelmine kord kasutasin isegi liimi selleks. Kinnituse kinnitamiseks tuli loomulikult teha peatus ning see peatus oli pikk. Usun, et oma 5 minutit suutsin kruve keerata.

Enda ajalistele kaotustele mõeldes olen aga õnnelik. Õnnelik sellepärast, et seda tundus siiski vähe olevat. Julgeksin arvata, et seekord oli rehvipurunemisi vähemalt 4 korda rohkem ning teeääres vastassuunas jalutajaid oli ka omajagu. Ka viimasel kilomeetril nägin ühte inimest kellel oli rehv tühi. Mulle jäi mulje nagu rehv oleks viimasel laskumisel katki läinud aga kui sõitjale mainisin seda siis tuli vastus vägagi väsinud ja tüdinenud häälega “Jah, ma tean. See on juba viimased 20 kilomeetrit katki”.

Väike tõestus ka sellest, et minu stardigrupis oli omajagu inimesi.

Lisainfo: Tulemused & Olybet fotogalerii