1 – päev (Heigo)
Et kõik kohe ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest, ehk meie äralennust Tallinna lennujaamast. Juba check-in võttis ühel meeskonnaliikmel kahtlaselt kaua aega. Tuli välja, et meie Oslosse suunduv lennuk on ülemüüdud, ning Elar sai endale piletile koha stanby – ehk läksime väravasse ja jäime ootama, kas saame kõik lennukile. Juhtus aga see, et juba natukese aja pärast sain telefonikõne ja NAG kassast hakati moosima, et me kahekesi – Elar ja Heigo – istuksime ümber teisele lennule läbi Stockholmi ja jõuaksime Lissaboni teistest tund hiljem. Kuna sinna juurde pakuti ka kompensatsiooni ja meie oleksime esialgse plaani järgi jõudnud ainult tund hiljem teistest, siis sai ikka mõeldud, et nii saame vähemalt kohale ja teised jõuaksid kohale jõudes enne rendiautod välja võtta ja midagi veel midagi teha. Meie lennuk aga Stockholmist sai väljuda ca pool tundi esialgu ette nähtud ajast ja teiste lennuk jõudis ca pool tundi varem kohale ettenähtud ajast, siis oligi kahjuks nii, et Albufeirasse jõudsime nii hilja, et enam õhtusööki ei saanud kohapeal.
Kohale jõudes ja ruumi sisse saades sattusime muidugi korralikku hundilauta. Nüüd peale 24 tundi soojuspumpa töös hoides on hakanud juba soe ka tubadesse sisse saama. Algus kokkuvõttes polnudki kõikse parem, aga loodame sellele, et kui jamad on alguses, siis edasi on asjad ainult paremuse poole liikumas.
Aga nüüd ka meie esimesest sõidupäevast. Keegi kurat oli unustanud kellale äratuskella peale (vabandan mehed, ma tõesti arvasin, et lülitasin telefoni välja), oli meil äratus hommikul kell 6:55. Eks siis tiksusime kuni hommikusöögini ja peale hommikusööki tiksusime kuni selleni, kui Martin helistas, et meie rattad jõudsid. Läksime siis välja ja seal seisid viis kena karbonraamiga maanteratast – 3 Specialized ja 2 Jorbi kaubamärgiga. Jagati siis meile rattad välja, võeti raha ja öeldi, et head sõitmist. Martinile veel anti ka mõningad juhised, mida ja kus huvitav vaadata oleks.
Viisime siis rattad tuppa ja hakkasime tuunima – võtsime maha rattalukud ja panime külge oma Garminid, koos anduritega. Kuna Henrik oli ka mingi “lameda” ringi välja valinud – ca 80km ja 850m tõusu, siis sai see laetud minu GPSi ja läksime peale riietumist välja. Kuna kraanivee kohta on hotelli juhendis kirjas, et kõlbab juua küll, aga soovitav on juua siiski pudelivett, oli meie esimene peatus kohe lähedalasuva poe juures. Sealjuures selgus muidugi, et Martin on tulnud üldse ilma veepudeliteta, sai talle soovitatud, et võtaks vähemalt pudelivett kaasa. Nagu hiljem selgus, oli tal veel ka hiljem vajalik mitu korda vett juurde muretseda.
Algus oli muidugi läbi Albufeira suhteliselt tiheda autoliiklusega ala, aga hiljem mägisemale alale jõudes oli juba parem sõita. Leidus küll mõningaid tuututajaid, aga siiski väga väike osa kõikidest möödujatest. Umbes poole raja peal tegmine Indroga sadulavahetust. Kui suuremal osal sõidust oli tuul tagant puhumas, sest liikusime ookeanist eemale põhja poole, siis sõidu lõpul hakkas ikka ka tuul vastu puhuma ja kuna ta oli ka tugevamaks läinud, siis oli see juba päris külm. Kui ka lõpuks tagasi hotelli jõudsime oli läbisõidetud 81,4km ja kogunenud 702m tõusumeetreid. Kahjuks ei osanud me keegi arvestada aga päikesega, siis avastasime hiljem endal korralikud “püksid, särgid ja kiivrid” nahale põlenud.
Kirjutas Heigo, pildid Henrik.
 |
 |
 |
 |
 |
2 – päev (Martin)
Hommik algas rahulikult ning jättis mulje, et võib korralikult vihma sadama hakata. Ilmateade lubas külmemat ilma kui eelmisel päeval ning päikest ei olnud näha. Mina olen sõitnud pikkade riietega, täna otsustasid ka teised, et võiksid panna vähemalt pluusi pikkade varrukatega. Hea soe ja aitab permanentse t-särgi vastu. Etteruttavalt ilma kokkuvõte, päikest nägime ja väikest vihma saime ka kuigi see oli rohkem seenekas kui vihm. GPS-id kohati näitasid ka 22-23 kraadi sooja. Eestis olevat ilm kusagil 0 juures.
Tänane sõit algas siis sellega, et hommikul koostati kaart mis läksid kõigile GPS’i. Ma polnud varem Garming Edge 500’s sellist luksust kasutanud. Päris mõnus oli ja kui ise kuhugi üksi sõitma lähen hakkan ka kodutööd rohkem tegema. Tänu paremale ettevalmistusele sujus sõit tunduvalt paremini. Võib-olla liigagi hästi sest “kaardilugemis pause” oli vähem ja kuna mul korralikke joogipudeleid ei ole kaasas on sellised pausid ainukesed hetked mil juua saan.
Raja kirjeldusest ka veidi. Võrreldes eilse sõiduga nägime teistsugust maastikku. Minule jäi tänane sõit meelde sellega, et oli pikemad tõusud-langused. Langused on muidugi ägedamad ning täna oli see mööda käänulist teed. “Vabalangemine” ei kestnud 2-3 sekundit nagu me Eesti maastikul harjunud.
Kuigi esimesel päeval ehmatas liiklus meid ära siis ütleksin, et ratturitesse suhtutakse hoopis teisiti kui Eestis. Sõidetakse rahulikumalt mööda ja hoitakse vahet. Kiirematel laskumistel saime ohutult terve sõidusuuna enda kasutusse võtta ega pidanud piirduma ainult ääres sõitmisega. See omakorda tähendas suuremaid kiiruseid ning kuna teised on hulljulgemad ega pidurda nii palju kui mina, õnnestus mul tihti laskumistel teistest maha jääda.
Ühel laskumisel kui sättisin kaamerat ja vaatasin kuhu prügi saan visata (prügikaste on siin tõesti vähe) jäingi teistest maha. Kuna tegu oli laskumisega siis sõitsin julgelt alla ega mõelnud pikalt kas teised sõitsid ikka otse või keerasid ära. Selline hooletus aga lõppes sellega, et GPS hakkas karjuma “sa oled nüüd eksinud”. Õnneks Henrik nägi ka mu eksimust ning sõitis kiirelt järgi. Minu seiklus lisas kogu distantsile ainult paarsada meetrit.
Mõni vasaku jala vajutus – parema jala vajutus hiljem jõudsime apelsini puude keskele, õigemini tee läks nende vahelt läbi. Kuna need olid nii ahvatlevad siis ei saanud neid proovimata jätta. Nii head apelsini polnud keegi veel saanud. Hea, magus, mahlane. Ei olnud kibe.
Kui kõht sai täis siis ega muud põnevat ei juhtunud kui sõitsime veidike edasi, tegime vasak-parem pöördeid, kaks saltot ja olimegi hotellis.
 |
 |
 |
 |
3 – päev (Heigo)
Oli kena päev, kõvasti tõuse ja laskumisi. Eelmise päeva õhtul istusid meie NavigaatorPrix alias Henrik ja GarminMaster alias Elar arvuti taga ja joonistasid Garmin Connectis träkke. Esimese asjana tegid nad valmis träki, mis viiks meid piirkonna suurimale mäele – Monchique’le. Selle träki pikkus sai 145km ja tõusumeetreid 2800m (siinjuures peab muidugi arvestama, et tegelikus tuleb neid vähem koguda), siis olin mina üks jänes, kes arvas, et meie kahe päeva kogusummas oleks sama maa korraga väheke palju sõita, arvestades, et me alles oleme oma esimese tsükli lõpus. Seepeale joonistasid NavigaatorPrix ja GarminMaster meile uue trassi, mis sai pikkuseks 112km ja 2200 tõusumeetrit.Tundus, et sai lahjem, aga tõde selgus alles järgmise päeva õhtuks. Ehk siis, algus oli ilus – hommikul päike paistis, mis tähendas, et võiks nagu minna sõitma lühikeses vormis. Mingil hetkel aga tõusis juba korralik tuul ja kuna meie toa rõdu on varjuküljel hommikul, siis ütleks, et kuradi külm oli. Sellest tulenevalt sai ikka valitud kominatsiooniks – pikk pluus ja lühike püks ning loomulikult kaasa võetud kilekas. Kuid vastupidiselt teistele päevadele, otsustas Martin seekord lühikese vormi kasuks. Ju tal oli kade meel, et meie esimese päeva ratturipäevitus on palju ilusam, kui tema käevõrud :).
Sõidu algus oli hea, eelenevatel päevadel olid jalad juba lahti sõidetud ning tõusud tulid ludinal ja kõigil oli suhteliselt normaalne meeleolu. Egas ma täpselt ei mäletagi, kuskohas, aga mingil hetkel hakkas osadel meeskonna liikmetel tuju langema ning veidi vähem kui poolel rajal saime kõik teada, et meist (karvajalgadest, kuigi tuleb tunnistada, et mõnel mehel on ka need puudu) pole ikka mägedemeest – sõita tuli ca 2,5km tõusu mille nurk kõikus 10-16% vahel ning nagu Strava ütleb, on tegemist 4. kategooria tõusuga. Seda tõusu võetakse ka kõikide märkide järgi ka Algarve tuuril märtsikuus. Nagu alati kõige rohkem üleval sai oodata Henrik. Meie tõus oli ühe rattagrupi laskumiseks parasjagu ja teise pundiga saime kokku mäe tipus. Mõningate liikmete hinnangul, on selline maanteetrenn enda tapmine ja enam sellist asja ette ei tahaks võtta.
Aga väike kosutav CocaCola, mille sai soetada mäe tipus asuvast kohvikust, andis edasiseks liikumiseks jõudu. Vahepeal tekkis juba mure, et Martin pidi oma joogid välja lunastama nõudepesuga, kuna jäi ootamatult kauaks poodi. Siiski selgus, et poepidajatest inimesed ei saanud hakkama multitaskinguga, nagu Martin selgitas, vaid tegid kõiki asju kenasti järjekorras. Ehk siis espresso tegemise ajal teisele seltskonnale, ei ole võimalik ju ometi müügitegevusega tegeleda. Igatahes, kuna sõita oli veel omajagu, siis andsime peale viimase mehe hingetõmbeaega jälle vänta, et edasi liikuda. Laskumised vaheldusid tõusudega ja nii see päevake kulges. Mida lõpupoole, seda mornimaks meestel näod kiskusid ja Garminist profiili näidates ei lubatud rohkem midagi kommenteerida, sest mõned lubasid koguaeg ju ainult laskumisi. Joogid pudelitest hakkasid sellel korral kõigil lõppema ja viimane 5 kilomeetrit oli juba enamusele päris raske. Oli ka paar ärevat momenti lahtiste koertega seekord. Kui ühel laskumisel suutis meis kimbutada üks koer, siis ca 12km enne lõppu kargas tee ääres asuvast võsast välja korraga 2 koera ning kuna me Henriku ja Elariga tegime kiiret tempot sellel lõigul, siis esiteks ehmatas nende kahe peni äkkine väljakargamine sealt ja teiseks hakkas väiksem neist Elarit taga ajama ning seetõttu ei teadnud Henrik, mida täpselt teha, kuna tema oli viimane ja ei osanud ju kuidagi ette aimata, kuhupoole sel penil mõte tekib minna.
Kokku siis 112km ja ca 1980m tõusu. Oli tore päev kokkuvõttes. Tagasi jõudsime õhtusöögiajaks kenasti, aga keegi oli vahepeal meie üllatuseks tingimusi muutnud ja hakati õhtusöögi kõrvaste jookide eest raha küsima. Eks peab edaspidi omade jookidega õhtusööki hakkama käima söömas.
Eelmisel õhtul seadistasid oma Garminile kõik peale autostopi, et ei peaks igal suuremal seismajäämisel midagi näppima, sest mitmel korral unustati uuesti nuppu vajutada sõitma hakkamisel ja sellest tingituna võis osa rajast puudu jääda. Sellest tulenevalt sõiduaeg ja väljas kokku oldud aeg ei ole samad, ehk siis väljas olime kuskil 7,5 – 8 tundi. Indrol sai järjekordselt Garmin aku enne kojujõudmist tühjaks, mistõttu tema rajajälg pole täielik. Ära said söödud kõik kaasa võetud energiabatoonid ja -geelid, aga tundub, et sellise pika päeva puhul peab ikka kuskil ka korralikuma söögipausi tegema.
Õhtul olid mehed kõik piisvalt väsinud, et kirjutada keegi ei viitsinud ja lebotades diivanil vaatasime filmi – Marslane. Igatahes hea, et sellisele raskele päevale järgneb puhkepäev, saab jalgu ja perset puhata, kes kuidas soovib ning ka väikeselt paar pidupäeva ette võtta (mõned mehed otsustasid oma sünnipäevad laagrisse kaasa võtta).
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
4 – puhkepäev (Heigo)
Kuna plaan oli teha peale kolme sõidupäeva üks puhkus, siis seekord kulus see eriti marjaks kõigile, sest eelmise päeva 2000m tõusumeetreid oli kõigile väsitavalt mõjunud. Siinjuures läksid meie teed lahku, Martin oma kaaslasega läksid oma teed ja meie neljakesi (Henrik, Indro, Elar ja Heigo) tegime oma plaane. Kaardile vaadates siis otsustasime, et kuna mandri Euroopa üks nurkadest on meile suhteliselt lähedal, siis võtsime suuna Sagresesse, et tagasiteel ka autoga ära vallutada piirkonna suurim tipp – Monchique.
Sagresesse sõitmiseks sai muidugi valitud tee, mis kulgeb kiirteega A22 paralleelselt, et vältida teemakse, aga nagu välja tuli oli sellel teel lugematu arv ringteid ning teetööd käimas, seega sõiduaeg kahekordistus automaatselt. Saime siis ikkagi maailma äärel ära käidud ja kaunist vaadet ning ookeani karmi lainetust nauditud. Pääsemine maailma äärele sai toimuda muidugi ainult raha eest. Eriti huvitav meie jaoks oli muidugi see, et kuidas need kohalikud sealt kala suudavad püüda, istudes ise ca 15-20m kõrgusel veepinnast kalju serval ja siis samal ajal sealt alt kalu välja tõmmata, mille tunnistajaks me ka ise olime, et neid siiski sealt kätte saadi. Mõned eriti julged istusid juba ka mitte ainult üleval, vaid olid leidnud mooduse ronida kalju serva mööda ka kaugemale ja siis seal tegeleda kala püüdmisega. Tagasi maalima servalt auto juurde jõudes mõtlesime, et teeks väikese söögipausi ka siis kuskil. Kahjuks pole vist veel päris turistihooaeg avatud ja meie soovid Sagreses leida söögikoht ei kandnud vilja ning hakkasime liikuma tagasi Albufeira poole, et siis tee peal leida mõni söömiseks sobilik koht ja siis Monchique’lt läbi käia.
Ja siis see juhtus – Henrik suutis meie rendiauto ära lõhkuda. Või kes teab, mis juhtus, aga Henrik avastas, et armatuurlaual on mootorituli põlema löönud ning igasugune jõud mägede vallutamiseks on haihtunud. Teel asuvaid tõuse pidi võtma põhjagaasiga ja siis ka auto hoog aina rauges, mida kõrgemale me jõudsime. See juhtumine muutis meie plaane ja kiirelt sai hakatud mõtlema, et mis oleks mõistlikum lahendus. Misiganes asulas me parasjagu olime, aga Henriku närv oli nii must, et pidi hakkama jooma, esialgu vähemalt valis ta selleks CocaCola. Kahjuks käis ta nii kiirelt tanklas joogi järgi, et autot uuesti käivitades mootori tuli polnud ära kustunud. Kuna me seisime mingi kortermaja parklas, kus oli väga pikalt parkimine keelatud, siis põikasime edasi tankla parklasse. Henrik võttis siis ette Guerin’i (see on meie rendiauto rentinud kohalik ettevõte) ja helistas läbi kõik numbrid, mis olid autos olevatel paberitel. Kahjuks kõik numbrid ei vastanud või olid siis seal umbkeelses kohalikud ja hea vastus jäi ikka saamata. Lõpuks sai infot numbrilt, kuhu tuleb teatada, kui oled crashinud autoga. Kokku kulus helistamisele ja info edastamisele ca 20 minutit, kusjuures meie uurisime vahepeal kõrvalasuvaid söögikohtasid, mis olid samuti kinni või sellised, mis ei kutsunud sugugi sööma, hakkasime liikuma edasi Albufeira suunas. Otsisime siis lähimat Guerin’i esindust ja nagu tellituna, oli see ka Albufeiras olemas, kuigi vahepeal oli juba mõte sõita Faro’sse, kus see kindlasti olemas oli. Leidsime siis esinduse Albufeiras ülesse ja Henrik ning Indro asusid seal asju ajama. Asjaajamise tulemus oli siis see, et pidime saama uue auto, aga seda mindi Faro’st tooma, seega oli meil 1 tund vaba aega. Kuna meil oli siiski lõuna söömata, hakkasime kammima lähedalasuvaid söögikohtasid. Kuna meil polnud täpset arusaama, mis tähendab pasteleria, siis loomulikult eeldasime, et see on koht, mis pakub söögiks ka pastat. Kahjuks pidime aga pettuma, sest kohas, kus see kiri oli nimetuses ei pakkunud meile sugugi pastat, vaid ainult letitäis koogikesi ja saiakesi. Nagu hiljem ka selgus tähendabki see sõna hispaania keeles pagaritoodetega midagi seotud.
Lõpuks kõiki jalutamise ulatuses kohad läbi käies võtsime suuna kohalikule shoppingkeskusele, kus kindlalt oli 0-korrusel teada söögikohad (Elari ja Indro luureinfo), siis läksime lõpuks kindale peale välja ja suundusime sinna pastat sööma. Ülikõva – sinu pastaroog valmistati lives sinu silmade all, kusjuures pasta tüübi pidid ise valima ning kolm sinna sisse pandvat lisandit samuti. Pasta tehti kiirelt valmis fritüüris ja kogu taldrikule kallatud kogus raputati veel üle juustuga – mmmmõnus.
Külastasime siis lisaks ka veel kohalikku shoppingcenteri toidukauplust, et täiendada söödava ja joodava varusid ning võtta õhtuks tähistamiseks üks tort. Kuna me saime hakkama oma tegevustega liiga kiiresti, siis autot me pidime lõpuks ikka veel ca pool tundi ootama. Auto saaga lõppes igatahes uue auto väljastamisega ja meie saime ka lõpuks tagasi hotelli napilt enne õhtusööki. Teepeal võtsime tee äärest veel kohalikku apelsini – 3EUR eest sai umbes 5kg ülimaitsvaid apelsine. Õhtul katsime siis laua, sõime torti ja apelsine ning tegime põhja peale ka Elari mingile joogile. Vaatasime seekord filmi “Daddys Home”.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
5 – päev (Heigo)
Ja nüüd see siis juhtus, meie esimene (loodetavasti ka viimane) sõidupäev vihmaga. Juba hommikused “rõõmuhõiked” ilmateate kohta ei andnud palju lootust, et me saame täna kuivalt sõidetud ning ka hommikusöögilt tulles käis juba esimene vihmasabin üle. Siiski välja sõites oli ilm kena ja ka sõidu algus oli päikesepaistekäes ning sai juba kahetsema hakatud, et pikk sõidusärk selga sai pandud. Tänase päeva plaan oli mitte väga suuri tõuse vallutama minna ja teha peale esimest sõidutsüklit rahulik sõidupäev, siis NavigaatorPrix ja GarminMaster olid hommikul valmis joonistanud kena veeäärse trassi Olhos de Aqua’st kuni Portimaoni ja sealt tagasi. Trassi algus kulges linnavahelistel tänavatel ning tänu sellele leidsime ülesse ka Albufeira turistipiirkonna, mis koosnes paljudest erinevatest söögikohtadest ja nänni müügiputkadest. Järgmise puhkepäeva veedame siis antud piirkonnas tsillides.
Garmini träkk muidugi soovis meid aegajalt juhatada “õigele” teele, aga kuna rattaga polnud võimalik igaltpoolt läbi saada, siis sõitsime võimalikku rada pidi ning püüdsime leida tagasiteed mööda lähimat sõidetavat teed tagasi träki jäljele. Sellest piirkonnast aga edasi sõites jõudsime juba uusarenduste piirkonda ja seal ka meie esimene vihmassabin saabus, koos mäkketõusuga. Tõusu alguses suutis Henriku ratas muidugi keti eest maha visata, nii et jäi keskjooksu peale hammakate taha kinni, aga kogemus esimeselt sarnaselt juhtumiselt oli abiks ja seekord võtsin abiks kohe tööriista ja me Henrikuga pääsesime mõlemad seekord ainult ühe õlise näpuga. Henrik oli muidugi eelnevalt “soovitanud” mul peale puhkepäeva kasutusele võtta kaasa võetud uued kindad, mis siis said muidugi määrdega kokku 🙂 Tänu sellel träki erinevusele ja meie rahulikule kulgemisele turistipiirkonnas sai Garmini virtuaalpartner kõigil nii kaugele ette, et sõidu teises pooles sai suuresti tegeletud VP püüdmisega.
Edasi kulgesime siis vahelduvas ilmas, vihmasabinad vaheldusid kerge päikesega, aga kõik sõitsid edasi kilekad seljas. Sõitsime välja Portimao’sse, kus oli plaanis teha väike peatus ja keha kinnitada. Enamus meist tellis enadale mingi korraliku söögi, aga NavigaatorPrix arvas, et kuna temal täna on liiga lahja tööpäev siis piirdub ta ainult kuuma kakaoga ja kohviga. Kogu söömise aja sadas uduvihma ja oli üldse selline kahtlane ilm. Siiski tagasi liikuma hakates paistis juba lääne poolt selgemat taevast ning ka sõiduga alustades hakkas ka vihm lõppema. Tagasisõit kulges suhteliselt tasasel maal ja suuremaid künkaid meie teele ei sattunud, siis saime teha korralikku tempot ning eelpool mainitud VP-d püüda. Kõige kiiremini sai ta kätte Henrik, siis meil Indroga kulus tema püüdmiseks veel omajagu aega. Ühe golfresorti ees asuval ringteel suutis Indro tabada esirattaga kivide vahel asuvat auku ning seljataga käinud pauk ehmatas nii mind, kui Henrikut, aga kuna kõik said edasi sõita, siis kohe keegi seisma ei jäänud. Vähekene hiljem siis selgus, et esijooksule saanud pauk on selle ikkagi silmaga nähtavalt kõveraks löönud ja ka välisrehvil oli kerge muhk üleval. Kuna rattarendist anti meile ka kaasa üks uus välisrehv, siis üks töö järgmiseks päevaks oli kindel. Kuna täna oli ka meeskonnas täna üks liige, kellel oli põlvega probleeme ja teisel lihtsalt suur masendus nii paljust sõitmisest, siis võtsime kogu päeva rahulikumalt. Aga kuna Martinil oli jalas ikka palju purakat, mida ta on ka järjepidavalt näidanud eelnevatel päevadel aegajalt teistele tagatulesid näidates, siis otsustas tema oma rattal ca 15km enne kojujõudmist rattal keti pooleks vajutada. Kuna me olime kodule vägagi lähedal, siis sai tehtud otsus, et sõidame edasi neljakesi ja Martin kutsub järgi “tehnilise abi”. Nagu hiljem õhtul selgus oli tegemist õnneliku kohaga, sest sama teed edasi järgmisel ristmikul oli kohe rattapood, kus ta sai soetada uue ketiluku ja keti uuesti ära parandada.
Koju tagasi jõudes oli siis sõidetud 93,6km ja ca 980m tõusumeetreid, puhast sõiduaega 4tundi 24 minutit ja kogu väljas oldud aeg 6tundi 20minutit.
Õhtul vaatasime filmi “Anchorman 2”.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
6 – päev (Heigo)
Kui eilne ilm oli kehv, siis tänase ilma kohta tuleb öelda PUPU. Hommik oli paljulubav – selge taevas ja tõusev temperatuur. Kuna õhtul sadas korralikult vihma, siis tekkis juba lootus saada rajale ilusa ilmaga. See lootus kestis täpselt aga niikaua, kui saime sõidetud ca 15 km ööbimiskohast. Sealt edasi saime väikese päikesepausiga lausvihmas sõita vähemalt pool rada, mis oli hommikul valmis joonistatud. See tegi aga kõik korralikult märjaks ja tõmbas enamvähem kõigi “keti maha” ning soov oli kiirelt koju saada. Igatahes raja kõige maalilisemal kohal saime kõige suurema vihma osaliseks ja lisaks ilusatele piltidele sellest asukohast jäi saamata ka hea emotsioon, sest mägede vahel kulgev autolaiune tee oli voolava vee all lausa ohtlik sõita ja vihmaga saad ka aru, et pöiapidur maanteerattal mäest laskudes on päris tundetu. Igatahes juhtus see, et varbad hakkasid juba tundetuks muutuma ja sõitsime vaikselt nohinas oma träkki, kuni taas päike tuli välja. Kahjuks olime selleks ajaks juba kõik piisavalt märjad ja isegi topeltsõidusärgi ja vihmakilekaga oli külm sõita vahepeal.
Garmin seekord eksis ka meile träkki joonistades, või vähemalt me arvame nii, sest koht, kus ta tahtis meid juhatada lõppes kruusateega ja sealt poleks olnud võimalik kuidagi üldse sõita maanteerattaga. NavigaatorPrix vaatas oma telefoni kaardilt sobiva raja ning lootsime siis ikkagi kuidagi uuesti träkile saada. Tegime siis oma põike ära ja jõudsime lõpuks ka träki jäljele tagasi. Kuigi päike paistis, siis tuul oli küllalt tugev ja oli päris kehva sõita – kilekat ei tahtnud nagu ära võtta, sest muidu oleks külm hakanud. Seega kulgesime oma raja lihtsalt lõpuni, et märjad riided seljast saada ja ennast puhtaks pesta. Lisaks sai ka muidugi hulgaliselt riideid pesta, et oleks jälle midagi selga panna edaspidi sõites.
Hommik algas muidugi boksipeatusega, kui Indro püüdis Martini abiga oma rattal esirehvi vahetada. Esimene rehvivahetus lõppes korraliku jõmakaga ning tähendas seda, et oli vaja ka lisaks välisrehvile siserehvi vahetada. Peale teise siserehvi lõhkamist Indro ja Martini koostöös, otsutsid nad minna rehvi peale panema sinna samasse poodi, kus Martin eelmisel päeval oma keti paranamiseks vajaliku luku sai. Nagu välja tuli, oli see mõistlik mõte, sest kokkuvõttes ei maksnud see suurt midagi ja Martin sai sealt endale ka uued rattasõiduprillid, mis ta kohe täna kasutusele võttis. Kuigi rada ka täna sellest poest uuesti mööda viis, siis tegime seal ka peatuse, sest Indro ja Henrik soovivad mõningaid oma varusid täiendada, täna ostmiseks ei läinud. Otsustati, et peame tagasi minema korralikult riides ning kuivana 🙂
Õhtul toimus ka korralik pesupäev, et natukene higi olemasolevatest riietest välja saada.
Täna siis sõidetud 88km ringis ja ca 1000m tõusumeetreid. Ajaliselt sõiduks kulus 3tundi 58minutit.
Õhtul vaatasime filmi “Anchorman 1”.
7 – puhkepäev (Heigo)
Kuna eilsest oli kõigil veel muserdatud meel ja ilmateade lubas tänaseks lausa äikest, siis tehti konsensuslik otsus, et teeme puhkepäeva ja sõidame siis järgmised kolm päeva järjest. Seda seepärast, et teisipäevaks on hetkel parimat ilma lubatud ja siis proovime ikka Monchique ette võtta. Seega homme võtame veel mõne kergema tiiru ja hoiame loodetavasti sooja lihastes.
Täna oli siis shoppingutuur ja kohaliku turistipiirkonna külastamine. Kuna Martin ja Indro olid Guija rattapoe lähedalt leidnud ühe suurema kaubanduskeskuse (Algarve Shopping), siis võtsime suuna sinnapoole. Rattapood ise täna oli suletud, seega kahjuks selle külastamine jäi tegemata, aga eks mõni teine hommik hüppame ka sealt läbi. Shoppingcenter oli aga korralik tavaline kaubanduskeskus oma riide-, lõhna-, lastekaupade- ja muu sarnases keskuses olevate poodidega. Eks täiendasime meiegi seal oma varusid ja võtsime ka midagi kodustele sealt juba ära. Kes kodus seda loeb, siis tasub lootuseid kõrgel hoida, kõik leidsid midagi ja tuleb ainult oodata meeste kojusaabumist 🙂
Edasi läksime me Albufeira keskusesse kus tegime siis lõina ja mõned meist tegid ka seal väikest ostlemist veel. Võtsime päevapakkumise – PiriPiri kana koos friikate ja salatiga ning joogid. Jah Margus, me siiski tegime seekord pattu ja ei joonud spordijooki vaid midagi alkohoolset. Kuna sellest sai tehtud ka fotosüüdistus, siis loodetavasti lisatakse see ka varsti Indro poolt siis postituse juurde. Muideks kuna Indro oli meil autojuhiks, siis tema ei julgenud muud võtta, kui CocaCola rummiga, sest siis ei ole nii hirmus siin ringi sõita. Nali muideks 🙂 kes pihta ei saanud.
Hiljem tagasi hotellis sai mõeldud, et ei viitsi niikaua toas passida ja kuna ookean on ainult 1,4km jalutuse kaugusel, käisime seal ka ära. Nautisime kena päikeselist õhtut ja kõndisime natukene rannas. Kahjuks, või siis õnneks, vette meist keegi ei jõudnud, sest see oli nii külm isegi meie põhjamaiste inimeste jaoks. Ja nagu ikka, meil vihma ei õnnestunud sellele päeval kohata-
Jalad on juba kenad pruunid soki ja püksi piiri vahepeal. Särgid on viimasel ajal seljas pikad olnud, aga kaelalt ja turjalt on nahk juba kooruma hakanud. Homme siis jälle rajal loodetavasti ja teisipäevaks valmistame vaimu ette Monchique jaoks.
Õhtul vaatasime filmi “The Big Short”
8 – päev (Heigo)
Kuna ilmateade lubas ikka natukene vihma meile, siis ei võtnud seekord väga pikka sõitu ette. Seekord sõitsime neljakesi, kuna Elar soovis ühte lisapuhkepäeva oma põlvele, mis hakkas valu tegema viimastel päevadel. Võtsime esimese päeva träki ette ja sõitsime seda tagurpidi sõita. GarminMaster proovis teha Garmin Connectis eelmise esmaspäevale reversi ja natukene kobistada mõningaid kohti, aga sõitma hakates selgus kahjuks see, et mingil kombel oli meile Garminitesse laetud jätkuvalt eelmise esmaspäeva sõidu träkk ja seetõttu Garmin hakkas suhteliselt alguses meile karjuma, et “Off Course”. Kuna me aga olime järjepidevad ja teadsime träkki, hakkasime siis seda ikka omatahtsi vastupidi esimesele sõidule läbi sõitma.
Kihutasime siis radamööda ja võtsime kergelt, et järgmiseks päevaks ette valmistada ennast. Tegime Henrikuga ees tempot ja vedasime poisse sabas nii palju kui neil jõudu oli. Saime ca 20km lõppu ka endale viienda liikme kaasasõitma, sest üks eksinud roosa rattaga rattur, kes otsis Albufeirat, võttis meie tuulde, kuni me tundusime talle liiga aeglased ja ta meid ikka maha jättis. Ferreirases, ca 1o km enne lõppu jõudsime talle siiski uuesti järele peaaegu uuesti järgi, kuigi taoleks pidanud otse Albufeirasse saamiseks juba ammuilma paremale pöörama.
Kahjuks ei läinud meil ka see päev õnneks saada hakkama ilma vihmata ja Ferreirasest alates, siis ca 10 km enne lõppu, saime ikka korraliku vihma endale selga ja näkku ja jalanõudesse ja igalepoole mujale ka, kus vihmakeepi katmas polnud. Tegime Henrikuga võidu ja püüdsime vihmas teha olemasolevate segmentide parimaid aegasid, aga kahjuks vihmane ilm segas palju ja kihutamine ei tahtnud igalpool välja tulla.
Kuna meil sai rada kiirelt läbi sõidetud, 76km alla 3 tunni, jäi meil aega õhtusteks muudeks tegevusteks ka. Martin tuli meie juurde ja pakkus, et võiksime välja minna. Kuna meil midagi muud ka väga teha polnud, istusime autidesse ja sõitsime rattapoodi Guijas. Nagu lõpuks välja kukkus, käisime kuuekesi Henrikule uusi rattakindaid ostlemas 🙂
Kuna meie – Elar, Henrik ja Heigo – ei soovinud niisama edasi ja tagasi Faro’sse sõita, läksime meie ühe autoga tagasi hotelli kanti istumiskohta otsima. Lõpuks jõudsime Henrikuga hotelli lähedal asuvasse baari, kus lõime natukene aega surnuks. Hiljem kuulsime, et teise autoga – Indro, Martin ja tema kaaslane – olid lähedalasuvasse Farosse 37km sõitnud ca tund aega, kuna seal teel olid suured teetööd, mida me oleme ka rattaga sõites läbinud 😛 Tagasisõites aga otsustati natukene kiirteed lõigata, aga kuna Opeli navi töötab mingi imeliku algoritmiga, siis see juhatas neis järjekordselt tagasi teeremondialale.
Igaljuhul kõik on ootusärevuses homse päeva ees, et saaks sõita Monchiquele. Ja pikast puhkusest on juba mõned nii väsinud, et jõua enam õhtust filmigi vaadata. Filmiks oli meil täna õhtul “007: SPECTRE”
9 – päev (Heigo)
Juhhuu – Monscique päev käes. Hommik kahjuks algas natukene halbade uudistega, kui telefon kõrval tegi piiks-piiks ja sinna ilmus sõnum, et Brüsseli lennujaamas toimus plahvatus. Mis te arvate, mis oli meie tagasilennu ümber istumiskohaks määratud. Loomulikult oli see Brüsseli lennujaam, seda uudist lugedes polnud meil kellelgi suurt rõõmu hinges. Järgmisena teatas Henrik oma “rõõmu-uudise”, et eile olles oma telefonile kolm tilka vett ajanud, kaotas õhtul tema telefon igasuguse suhtlemisvõimekuse. Aga siiski kõigest hoolimata, olid meie plaanid kindlad ja hakkasime sättima oma teed Monchique poole.
Otsustasime liikuma hakata veidi varem kui tavaliselt, sest ilmateade väga rõõmusõnumeid ka enam ei andnud, vaid siiski lubas ka vihmaga meid päeval kostitada. Panime siis maja ees oma Garminitele juba nädal tagasi valmis joonistatud träkid käima ja asusime teele. Teades, mis ees ootamas mäkke ronimisel, olid kõik rahulikud ja ei hakatud isegi segmente paugutama Strava kohtade parandamiseks. Ka tee Ferreraisest kuni Silveseni sai võetud rahulikus tempos ja ees vedamas käisime Henrikuga vaheldumisi, tempo umbes 25-27 kmh. Minu vahetuse ajal muidugi juhtus ka see, et üks võrr liikus ees nii aeglaselt, et pidime AC rongiga sellest mööda sõitma, sest muidu oleksime kõik vingumürgituse saanud. Kuna Martin muidigi sõitis jätkuvalt poepudelitega, siis hakkas ta mingil hetkel enne Silvest häält tegema, et tahaks juua ka 🙂
Silvesest väljuv tee oli kohutav – augud, aukude täited ja muidu suhteliselt mõrane tee, mis korralikult käsi ja kubet põrutasid, aga nagu sellest veel vähe oleks, saime sellel lõigul siiski ka päeva ainsa vihma osaliseks. Panime kiirelt kilekad peale ja põrutasime edasi. Tee katte kvaliteet oli aga nii halb, et Martini lenksult kukkus maha sinna monteeritud GoPro kaamera. Ma ei tea, kas suurest frustratsioonist või lihtsalt tugevast jalast, tegi sealt edasi vedamist Martin ja kuna jäin Elariga väikese vahega maha, ei jõudnud ma suurtest pingutustes kiirusel ca 30kmh tema pundile järgi. Järgmise ringtee juures küll saime päikesepaiste osaliseks ning ka võtsime oma kilekad seljast, saime need siiski uuesti juba natukese aja pärast uuesti selga tõmmata uue vihmasabina kaitseks. Kuna keegi täpselt ei teadnud, kus kohas algab tõus, aga silmajärgi hinnates langev või vähemalt tasane tee oli Garmini järgi järjepidev tõus ja pedaalide ringi ajamiseks pidi koguaeg tööd tegema.
Aga kui Henrik hakaks kuidagi eest äkki kaduma, panin ka mina oma Garminil profiili ette ja sain aru, et tõus on alanud, panin ka mina ja eeldatavasti ka teised omas tempos tipu poole ajama. Tõus Monchique külani oli meeldivalt “lauge” ja sai sõita väga ühtlase tempoga. Kuna kaart Monchique sissesõidul oli nelja kiirega, siis sai lähtutud põhimõttest, et kui keegi kurvil ei oota, tuleb otse edasi sõita. Ja nagu välja tuli sobis see ka Garminile, ehk ta ei hakanud kahjuma “Off Course”. Nagu ma hiljem kuulsin, siis minu järgi tulijad olid selle koha peal siiski segadusse sattunud, aga õige tee õigepeal üles leidnud. Kuna Monchique küla pole siiski lõpp punkt sellel mäel, pidi edasi sõitma. Küla keskel oli ca 180 kraadi tagasipööre ja kohe majade vahel järgnes sellele 12% tõusunukk. Kui see ehmatus möödas, järgnes vähe laugem lõik, aga kohe majadevahelt välja saades hakkas uuesti 12-13% tõus Garmini järgi. Ja siis tabas tõsine motivatisoonikriis, sest meenus Henriku jutt, et kokku on tippu Foya külasse 6,5 km, aga all näitas märk 8km ning sellise tõusunurgaga oleks vist kõikidele lõppenud enne tippu jõudmist. Siiski õnnestus kõigil see 8km kannatusterada lõpetada ja mitte väga suurte vahedega.
Kahjuks peab aga nentima, et tänu vihmapilvedele ei olnud meil seekord midagi üleval teha ja näha. Juba viimased 4-5km oli sõitmist tihedas udus, nii et vaevalt nägi enda ette. Henrikul oleks udus peaaegu olnud võimalus lehmale otsa sõita, nii et ta sai isegi tõusul pidurdada. Ja grrrrrdddiii külm oli tänu sellele, ülesse sõites sai kenasti naha ja riided märjaks, minul isiklikult hakkasid juba ülesse jõudes varbad külmetama. Lisaks oli seal muidugi meeletu tugevate iilidega ja loomulikult mingitel lagedamatel lõikudel vastutuul. Tihedas udus oli tegemist, mis kohas on seal varju leida ja kus Henrik ees ootab. Leidsin siis ülesse kohviku, mille ees seisis Henriku ratas ja ka Elar leidis meid lihtsalt, aga kaks viimast saabujat ei näinud kohvikut ja otsisid tükk aega kohta, kus me asusime. Kahjuks oli ka kohvikus küla ja pidime hakkama alla liikuma, mis tähendas külas ja tugeva tuule käes märja nahaga suurel kiirusel kihutamist. Minul hakkasid varbad veel rohkem külmetama, aga pikkade kinnastega sõites olid mul sõrmed enamvähem, teistel aga hakkasid just sõrmed külmetama. Tegime ka allasõites paar peatust, et fotosid teha vaadetest ning vähe sõrmi ja varbaid saaks liigutada. Tagasi Monchique külasse jõudes hakkas juba soojem, aga päris soe hakkas juba kaugel mäest, ehk päris tõusu alguses. Kokku sõitsime ülesse kuskil 1 – 1,5 tundi ja alla 0,5 tundi.
Tagasiteel aga hakkas siis juhtuma igasuguseid asju, kahjuks. Sellel kehva asfaldiga lõigul Silvesesse sai Elar pihta ühele löökaugule, ning lõhkus ära tagarehvi. Tegelesime siis selle vahetamisega ja sõitsime edasi, kui järgmine peatus toimus Silvese kaubanduskeskuse ees, kus mõned meist käisid oma joogivarusid täiendamas. Silvesest saime juba läbi ja hakkasime keerama meie teadmistes asuvale Silvese tõususegmendile, kui käis pauk minu rattast läbi ja ma avastain ennast keset tiheda liiklusega ristmikku kett rippumas tagaratta kodarates. Tegime siis järjekordse sunnitud peatuse ja mina püüdsin leida käesolevate vahenditega keti parandamise võimaluse. Varastasime ka ristmikul asuvate märkide küljest mingit traati natukene, aga kuna puudusid näpitsad ja minu leituis ei mahtund sellisel kujul tagakäiguvahetajast läbi, siis minu sõit katkes 105km peal seekord. Kahjuks polnud ka teistest vabatahtlikuid rattast loobujaid ja ma pidin jääma tee äärde päästeautot ootama. Nagu ma ka eelmise päeva kohta kirjutasin, siis Opeli navi töötab imeliku algoritmiga ning minu ootamine venis päris pikaks, sest nagu ma hiljem kuulsin oli Martini kaaslane selle vaese loomaga pidanud mööda väikseid tänavaid keerutama. Tagasiteel käisin ka kohe Guja rattapoest läbi ning ostsin neilt viimase ketilingi, sest eelviimase oli Martin ära ostnud eelmisel korral.
Teised aga olid ära kasutanud grupisõiduga ja taganttuulega kaasnevaid eeliseid ning paugutasid korralikke aegasid nendel teedel olevatel Strava segmentidel. Kokku siis 135km ja 5,5tundi puhast sõiduaega ning kohalik suurim tipp Monchique vallutatud.
Õhtuks tellisime internetist filmi “The Other guys”
10 – päev (Heigo)
Kätte jõudis siis meie pika laagerdamise viimane päev. Hommikul meeste ärgates sai kokku lepitud, et teeme vabakava ja sõidavad siis need, kes soovivad, sest hommikul oli Henrik juba esimene, kes otsustas, et tema ei sõida. Kuna peale hommikusööki oli ka teine loobuja – Indro, siis saime sõitu asuda kolmekesi – mina, Elar ja Martin. See tähendas, siis et sõitma läksid need, kellel oli mingil põhjusel eelnevatel päevadel sõit katkenud või vahele jäänud, tuletan lugejale meelde, et minu ja Martini rattal on kett enne lõppu katkenud ning Elaril jäi lihtsalt üks päev vahele, kuna ta soovis oma põlvele lisapuhkepäeva enne Monchique sõitu.
Seekord ei hakanud me eraldi träkki ette valmistama vaid võtsime lihtsaima raja, mis oli meelde jäänud ja tegime sõidu Silvesesse ja tagasi, kokku umbes 60km siis kokku. Kuna rada oli juba piisavalt pähe kulunud ja trassi profiil ka enamvähem eelnevatest päevadest meelde jäänud, siis tegime seekord nii kiiret tempot kui vähegi kannatas, sest kuskile kaugele ja kõrgele meil polnud vajalik minna. Tervet ühte otsa me ei saanud siiski korraga läbi sõita, kuna Martinil olid kasutusel jätkuvalt pudelid, millel pidi korgi maha keerama, seetõttu pidime siiski paar peatust sisse planeerima. Silvesesse jõudes oli muidugi ilm ilus ja Monchique paistis kogu oma ilus ja suuruses kätte ära, siis eilsele mõeldes hakkas süda väheke nutma, aga ütleme otse, et tegelikult poleks saanud seda sõitu viimasele päevale jätta, sest eilsed ootamatud rikked oleks meie plaanid sassi löönud ning kuna rataste üleandmiseks määratud aeg oli küllalt varajane, võrreldes meie pikkadelt sõitudelt saabumisega, siis oleks see ka rattarendi esindaja plaanid segamini löönud ning meile oleks ka õhtuks vähe aega jäänud pakkimiseks.
Tegime siis Silvese otsa kolmekesi ära ning kokku kulus ca 61 km läbimiseks 2tundi ja 8minutit ning andis keskmiseks kiiruseks 28,6kmh. Kuna eelmisel kiiremal päeval enne Monchique päeva oli meil keskmiseks 27,7kmh, sai see rekord ületatud, mis oli ka väike eesmärk. Kahjuks oli tuul muutlik ja puhus vahelduva eduga vastu nii ühte kui teistpidi sõites. Sellest tulenevalt jäi minul hinge väikene okas siiski, et ei saanud nautida eelmisel päeval taganttuule ja grupisõidu eeliseid. Tagasi hotelli juurde jõudes oli minu Garmini odomeetril puudu miinimumeesmärgist ca 14km, siis otsustasin üksi veel minna vähekene hotelli lähedastele tänavatele tiirutama. Proovisin siis ka veel ühte Strava segmenti pingutada ja seal parimat aega püüda, aga kuna jalad olid juba päris pehmed ja ka tuul oli lõiguti jätkuvalt vastu puhumas, siis sain küll rekordi Indro käest endale, aga ainult 1 sekundilise varuga.
Kuna enne rataste üleandmist oli meil ka veel vaba aega, siis tegime käigu veel kohalikku kaubandusse, et valida veel kohvrisse pakkimiseks magusat ja vedelat. Poeskäigu ajal saime siis ka järgemööda kõik kõned meie kodumaiselt lennufirmalt seoses Brüsseli lennujaama mittetöötamisega ja meile organiseeriti uus lend Lissabonist Tallinna vahemaandumisega Oslos. Kuna see lend aga oli planeeritud väljuma ca 2 tundi meie esialgset planeeritud tagasisõidu algust, siis jäi mängust välja meie planeeritud Lissaboni kaubanduskeskuse külastamine ja kõik, kes veel tahtsid midagi asisemat osta kodustele, tegid kiired plaanimuudatused ja osad meist sõitsid Faro kaubandusse soovitud asju otsima ja mõned veel ka kohalikust Albufeirast midagi otsima.
Rattad tegime siis oma lisatud vidinatest peale tagasijõudmist puhtaks ning kokkulepitud ajal tuli rattarendi buss järgi ning võttis meilt ilma liigseid küsimusi esitamata, laeti rattad bussi ning tagastati meie deposiidiraha. Õhtul otsustasime minna sööma lähedalasuvasse Antonios nimelisse söögikohta, kus siis tegime pidulikuma õhtusöögi ja lobisesime niisama.
Õhtuks sain tellitud internetist film “The Antman”, mida järjekordselt suurem osa meie toas ööbijatest ei suutnud lõpuni vaadata.
