Selle hooaja esimene start HEEC sarjas toimus Põleva Kivi nimelisel rattamaratonil. Kuna Janek ei saanud osaleda ja Martin oli haige (otsustas kohapeal sooja tehes, et ei osale ikka), siis läksime võistlustulle vähendatud jõududega. Mina ja Elar sõitsime GP distantsi ja Kristo osales lühemal ehk maratoni distantsil. Võistkondlikus arvestuses saime 117 punktiga 27 koha mis arvestades koosseisu suurust on igati okei tulemus. Minu ja Elari muljeid sõidust saab lugeda altpoolt.
Minu muljed:
Kuna vormi osas on palju teadmatust (osad sähvatused nagu annaks aimu, et vormi on), siis läksin võistlusele suure õhinaga, et mingi pilt ette saada. Ja kuigi ilm polnud üldse selline nagu mulle meeldib (osadele sobib rohkem, osadele vähem) siis läksin endast maksimumi andma. Väike error oli juba stardikoridoris kui poolteist minutit enne starti võtsin soojendusel kasutusel olnud ühe bufi ära ja tahtsin teise kiivri alla panna. Ei tea kas olin liiga elevil aga kogu see tegevus oli nii kohmakas, et stardipaugu ajal pusisin alles kiivri rihma kinni. Õnneks sain rihma kinni ja hakkasime liikuma kuni tuli see esimene pudelikael. Lähenesin sellele paremalt poolt äärest ja see oli igati õige otsus. Kui sealt pääsesin, siis laksasin kohe käigud paremale ja andsin niimoodi minna, et oli raskusi mööda saada neist kes selg ees vastu tulid 🙂 Õige pea nägin silmanurgast Reinu kellele võtsin sappa kuna lubas ju mind top30`sse mind vedada 😛 Mida kilomeeter edasi läks, seda rohkem hakkasin mõtlema et kas täna ikkagi on see päev kui ma pean endale (ja teistele?) tõestama et sõidan eelnevate aastatega võrreldes teisel tasemel? Natukene enne neljandat kilomeetrit soovisin Reinule edu ja võtsin tempot gramm rahulikumaks. Kuskil 40-45 minuti kandis võtsin esimese geeli ja kuigi hetkeks läks nagu paremaks, siis päris õiget energialaksu ei saanud. Kuna tempo oli endiselt korralik (esimese 10km keskmine 23km/h), siis tundsin et asi pole nagu päris õige ja 1.05-1.10 pealt või umbes nii lasin viimase geeli sisse. Kuna ka see erilist effekti ei andnud, siis tõmbasin käigu välja ja hakkasin lihtsalt nautima või ma vähemalt arvasin nii. Tegelikult läks asi koguaeg hullemaks ja kuna TP`d olid täiesti ebaloogilistes kohtades (esimene 29km alles ja viimane 5km enne lõppu?) siis tiksusin rahulikult ainult selle mõttega et lõpuni sõita. Seal karjääri peal oleval vist uuel? kivisel singlil pidin jälle tõdema, et inimesed ei oska ikka üldse vähegi tehnilisemates kohtades sõita – vale nurga all sisenemine, ebaõige käiguvalik jne. Kui jõudsin esimesele Raudtee tammi singlile, siis tiksusin alguses mingi tüübi taga aga mulle oli isegi sellises konditsioonis tempo lahja ja õnneks jõudis järgi üks teine mees kelle enne maha olin jätnud. Kohati hoidis ta üsna korralikult peal ja vaatas ikka üle õla millal ära kaon aga ei kadunud:) Kui jõudsime teise raudtee singli lõppu kus pehmeks läks, siis lasin tal minna.
HG lähenedes mõtlesin, ei võtan ennast nii palju kokku kui suudan ja vaiutan palju veel sees on. Päris vastikuks seda enda jaoks ei teinud aga 76 aeg (oleneb kust vaadata) näitab, et potensiaali on. Järgmine minu jaoks huvitav koht oli see vasakule keerav ja mööda heinamaad üles viiv tõus. Mingi grupp (äkki 5 meest) jõudsid mulle kruusal vahetult enne tõusu jalamit järgi. Keerasime siis tõusule ära ja mina panin raskema käigu, et ei peaks kerima ning ise koguaeg mõtlen, et millal nad mööda tulevad. Kui jõudsin üles, siis vaatasin üle õla et mis värk on aga tüübid olid 10-15m maas minust. Ehk siis hea tõestus jälle, et sa võid ju süsi olla aga kui sunnid ennast korraks pingutama ja sõidad tõusu nagu Henrik alati on rääkinud, siis on edu kerge tulema. Edasi oli puhas kannatamine kus ühtegi liigselt riski ei võtnud ehk kõik ohtlikud pasteedised kohad pigem jalutasin kui sõitsin ja ootasin ainult lõppu. Kui näitas 10km lõpuni ja minu garminil oli 50 umbes kellal, siis hingasin kergendatult. Ühel viimasel tõusul enne neid puuriitasi jõudis järgi kenasti roosasse pakituna Merike Meriküla (tagantjärgi tulemusi vaadates) ja kuna mina jalutasin poolest tõusust alates (kus fotograaf asetses) ja tema sõitis, siis ergutasin ja kiitsin. Väga mõnus oli näha Tema siirast tänu sellele pisiasjale ehk nii need asjad peaksidki rajal käima! Kui aga 9km olid sõidetud ja tuli 5km silt, siis võttis korraks ikka ropendama küll 🙂 Kui geelide fiasko (vanasti võtsin ühe vahetult enne starti ja kaasas oli 3 lisaks) välja arvata ja see välja arvata, et viimased 10km oli joogipudel tühi, siis olen tulemusega igati rahul ja selle kohast tabelis pole mõtet järeldusi teha!
Elar kirjutas aga nii:
Alguses liialt tikke ei põletanud, vaatasin ainult kuidas Indro väikeseks täpiks ära kaob. Marguse tiimiratas kippus lagunema ja ta sai minust mitmeid kordi mööda sõita. Võtsin edasi omas tempos – päris pikalt sõitsin koos Maris Lillepiga, kel paistis sirge peal hästi jalga olevat. Ca 10. kilomeetri juures tõmbas prillid nii uduseks et näinud enam õite sõita, ei julgenud laskuda ja õiged sõidujooni valida. Jäin seisma ja puhastasin prille. See viis veits motti maha eriti kui 20. kilomeetri tuli uuesti seda teha. See raudtee äärne lõik oli eriti nutune – sõita ei näinud ja siis tulid mingid tehnilised kohad ka. Aga kui sealt juba sinkudele sai, siis tundsin ennast kui kala vees – vähemalt seal sektoris, kus mina sõitsin. Sai enamasti rahulikult võtta, sest ees uisutati ja valiti väga valesid sõidujooni. Vähemalt oli hea 138 pulsiga puhata. Sain selgust ikka, et see burtimaania on tehniliselt nõrgematele ikka veits jalga tulistamine – ette tuleb vähe pidamist ka panna. Indro sain peale ühte järsku laskumist kätte. Tundus et puhastas ka prille ja ütles, et võtab nüüd rahulikumalt. Ma uhason omas tempos edasi ja mingi hetk jäi ta maha. Maris Lillepi sain uuesti 31. Km kätte ja läksin oma teed. Päris hea oli neid sinkusid nüüd üksi sõita. Vanal raudteetammil vedasin ennast mingile kuusele grupile järgi, mis üsna kohe lagunes ja ma koos kahe teisega eest ära sõitsin. Üks redbike mees tegi usinalt tempot ja mulle see sobis. Mingi hetk läksin ette vedama ja paroodal sai ta minu tuuõevarju nautida. Vaikselt korjasin eestpoolt mehi kinni ja kruusal oli ca 6 meest sabas – mööda nad minna ei tahtnud niiet ilmselt olid neilgi jalad pehmed. Seal edasi viimased sinkud ja tõusud ja lõpp juba paistis. See 5km märk muidugi ajas suts pahuraks, et see näitas hoopis mäefinishini. Aga see selleks. Lõpus oli meeldiv, kui mingi mees tuli tänama, et lõpus vedasin.
Peale selle, et see vihm mulle prillikandjana ei meeldi ja külm oli ka, siis oli üldiselt tore. Rada mulle meeldib. Tuleb ainult seda kruusal uhamist harjutada. Kaotasin alguses liialt palju.
Tulemused on leitavad: https://estoniancup.ee/tulemused/#collapse20191
Fotod pärinevad Juri Vsistsev galeriist: https://flic.kr/s/aHsmcjqRcr
