20. Tartu Rattamaraton 2017

Henrik võttis asja kokku nii.
Stardist sain ilusti minema. Vunk võeti kohe ülesse ja nii ma seal eesotsas kihutasin uljalt. Pikem rivi hakkas juppideks minema ja ma jäin 5 teise mehega seda vahet kinni sõitma – sinna ma oma maratoni ka panin. Käis üks meeletu uhamine, aga grupile nagu lähemale ei saanud. Vahepeal oli tegemist, et jälitajate pundiski püsida. Panin sinna kõik oma jõud ja varud. Kui umbes 30km peal kohe-kohe eespool liikujad väikse põksu peal kätte saadi, siis mina seda viimast 20m enam sõita ei suutnud ja jäin maha. Sain klassikalise haamri. Edasi hakkas üks kannatamine ja suremine. Tagant tulnud rongidesse pikalt pidama ei suutnud jääda. Lisaks hakkas kõht häda tegema. Väga räme kõhuvalu lõi sisse ja olin üpris lähedal rajalt maha tulemisele. Spordivaim ei lubanud seda siiski teha. Kirsiks tordil olid viimased 15km jalad vaheldumisi krambis. Üle joone ma ikkagi kuidagi lõpuks tulin ja endale seatud miinimum programm sai nipa napa täidetud. Ei soovi enam sellist sõitu kogeda.

Margus aga nii.
Stardis võtsin sisse vana tuttava parema ääre ja sain 5min hilinemisega koha kolmandasse ritta. Kõrval kohe Janek ja taga Raasuke. Pauk käis ja läks lahti. Ilm oli super kuid märg. Murule jõudes sai eiseste ratturite käest hoobilt karastava poridušši. Märgade olude pärast jäi vahele esimene muru tõus ja rada suundus kohe paremale asfaldile. Mingid sinka vonkad ja tuli esimene kruusatõus. Mehed jaksasid kõik sõita ja mahtusid ilusasti ära ka (Eelmine aasta raiusin mööda muru üles). Siis tuli see kurikuulus asfaldi osa oma 60+ km/h kiirusega. Ise hoidsin vasakule poole nagu alati, Raasuke läks keskelt. Ühel hetkel käis rehv-vastu-rehvi ääl. Meeste hull mõlin kuid õnneks sellele ei järgnenud kukkumist. Idioodist lätlane pani paremalt diagonaali vasakule, keeras Raasukese esirattasse ja Raasuke omakorda ühele teisele sisse. Joppas rsk. Algul oli tunne hea ja pigem olin mina see aktiivne pool meist kolmest, kes piitsutas kiirust lisama ja esimesi ära sööma. Lihtsalt teadsin, et alguses on seda lihtne teha. Peale asfaldit tuli minna metsa ja sain kohe aru, et TRM-x hoitud pea slikk tagarehv mulle täna edu ei too. Esiteks laskumistel ei julgenud riskida, mudas käis “kets” ringi ja mäepõnksudel pidin mõnes kohas lausa jooksma. Rada läks ülesmäge ja nii ka meie kohad. Isegi täna ei olnud algul käima saamisega probleeme. Jalad pakuks ei tõmmanud ja pulssi hoida üle 170 ei olnud ka probleemi. Mülkad häirisid kuid midagi väga hullu ei olnud. Teise vaheaja punkti kandis jõudsime järele Haigole ning sealt edasi sõitsime pikalt koos mina, Janek, Haigo ja Raasuke. Nüüd ma enam ei mäletagi kas see oli peale kolmandat vaheajapunkti või neljandat. Janek sai kuidagi eest ära ja ma tegin ehk oma sõidu suurima vea. Pressisin üksi vedades Janeku grupile järgi. Esiteks ma ei saanudki kohe seda punti kätte. Jäi 10-15m vahe sisse kui selja tagant ei tuldud mind vedamisel aitama vaid pandi mööda kui postist. Sellist ärakasutust tegid mulle peale teiste ka Raasuke ja Haigo :). Jäin pundist maha kehvemate meestega. Õnneks ees tempo rauges või tuli mingi metsamoodi asi vms ma sain uuesti punti. Lisaks eelmainitud meestele lisandus kaks uut tuttavat, Einar Näks ja Kajar Kuldsepp. Omaette mõtlesin, kõik sujub, need ei ole kehvad mehed kellega koos väntan. Kruusal jõudis meile järele tagant mingi punt ning ma vajusin kehvasti pundi taha poole, teised olid eespool. Siis tulid need lõputud mülkad, kaks korda käkiti mu ees ära ja olingi pikalt teistest maas. Margus, edaspidi pead nui neljaks hoidma end grupi peas! Tundub, et Kajaril läks ka seal midad pekki, sest ta oli enne mülkaid grupi ees ja pärast olime koos. Mõtlesin, et vähemalt Kajariga saab koos sõita. Kuid ei midad, Kajaril oli täna võtta tavaliselt minu tööriistaarsenali käiv lõpus lükata aeglane kuid kindel turbo käis sisse ja lihtsalt minna. Ilus oli vaadata ta minekut, kahjuks mina jäin.Mingi hetk kui mul mott oli suht maas lendas mööda minust Jaanus Kertsman ja soovis edu (vend tegi ikka ulme sõidu, sõitis 200 sisse, sain temaga hommikusöögilauas tuttavaks. Tundis mu ära EC radadelt). Olin päris üksik (vist) kuni hakkasime tempot tegema ühe RedBike mehega (nr514). Kordamööda vedasime kõik need kruusakad kuni Palu TP-ni. Meie taga oli veel üks mees, kes tööd ei teinud üldse. Ühel hetkel viskas sellel RedBike mehel kopp ette ja karjus, kas teed ka tööd või jääd maha. Peale kolmandat ütlemist, otsustas ta nägude tegemise asemel hoo maha võtta. Palu TP-s nägi RedBike vend oma sõpra, kes oli krampidega hädas. See mees taastus ja koos nad eest mult ära läksid. Raske oli mul kuid suutsin mingeid mehi ikka püüda ja eks tagant püüti mind ka. Siit edasi tean vaid kahte “eredamat” hetke kaks meeste punti panid minust mööda kui sittuvast kassis ja ma ei suutnud mittekuimidagi selle vastu teha. Kindlasti raskeimad TRM viimased 20km elus (ok ainult kolm korda olen sõitnud). Lõpus võtsin 4-5 liikmelisele grupile sappa. Spurtisin eest ära ja 50m enne finišit enam ei viitsinud ning mu seljatagant hüppas üks mööda. 301 koht. Tulemus ei ole üldse paha kuid selline sõidu käik jätab väga sita maitse suhu. Õnneks saan järgmine aasta samast grupist startida Janeku, Haigo, Einari, Kajari, Raasukese jne meestega. Kuid respekt teile, täna olite te ikka teisest puust kui mina. Pean ära õppima kruusal kihutamise ja hullu kiirendusvõime, mida on vaja metsast väljudes, et gruppi sisse saada. AC Racingus sõitsid kõik mehed oma parima TRM koha. Mina ja Henrik olime tublid aga eriti tublid olid Janek ning Martin.