HAWAII EXPRESS ESTONIAN CUP 2017 – 3. Lähte Rattamaraton

Henrik võttis asja kokku nii…

Lähte etapiks olin välja võidelnud uuesti koha I stardigrupis ja kuigi esimeses reas oli vakantsi, võtsin aupaklikult teise ritta koha sisse. Osad ässad (Austa, Loo jt) jõudsid koridori hiljem ja said peaaegu lõpust startida, aga tundus et see neid üldse ei häirinud ja olid väga muhedas meeleolus. Stardist sain hästi minema. Kohe asfaldile jõudes hakkas asi pingeliseks kiskuma, sest eestpoolt kiirendati ja siis jälle lasti tirri, mis tagumistele juba karmi pidurdamisena tundus. Suur punt oli tihedalt koos ja ma püüdsin äärepoole liikuda, kus tundus natuke ohutum. Asfaldi laskumisel keerati korralikult peale ja mul õnnestus, nibin nabin väikse muru lõikamisega väljast, kiire kurv ikkagi välja võtta. Nüüd enam hoogu maha ei võetudki ja punt tõmmati eest täitsa ketiks. Kruusakal panid 3 meest maoli, kellest üks oli Sorokin, teisi ei näinud. Metsa jõudes oli valik, kas hakata lahmima või jääda rahulikult oma kohale ja loota, et minu eest punt katki ei lähe, sest ühtegi ekslusiivset vormi ma enda ümber ei märganud. Alguse kiirendused olid veel seedimata ja koha paranduse plaanid lükkusid edasi. Vaikselt hakkas Valgehobusemäe stsenaarium meelde tulema, kus ka mingil hetkel ikkagi suht minu eest punt lootusetult katki läks ja kõrged kohad sõitsid lihtsalt eest ära. Panin panused kuumale ilmale ja jätkasin singlitel hanereas sõitmist. 10km juures enne kruusa oli põlluäär üksikuid rattureid vahedega, aga eest olid ikkagi enamus minema kihutanud. Meie pundi ette oli maha jäänud Kattai, kes õige pea Hansgrohe`l ennast täpiks tõmbas:) – hiljem saime ta ikkagi mõneks ajaks kätte ka. Siit edasi jäimegi päris suures pundis pusima. Esialgu lasti Kattai tuules liugu, kuniks ta peale karjääri eest ära sai. Siis jäid Tammkõrv, Reiska tempot kontrollima. Esimese ringi lõpus kruusal enne muda lõiku hakati ühtäkki pööraselt peale keerama. Etteotsa oli koha sisse võtnud Pajur – no wonder:) Ja siis järgmised vahetajad jätkasid. Oma vahetuse lasin siis ka kõik seierid põhja ja korra taha vaadates oli rahvast endiselt liiga palju. Igatahes muda lõigule minnes oli mul ilusti hingeldamine veel pooleli ja kuradi raskelt tuli. Sõita väga polnud võimalik, kuigi alguses punnisin kõvasti vastu, et peab saama. Lõpus tuli siiski jalutada ja nii saigi vist kiiremini. Teist ringi sõites oli juba korralik väsimus ja koblakas ees. Oma peas käisid mõtted läbi, et 6 etappi saab nüüd kokku ja rohkem sõitma ei tule. Mul ükskõik – nii vastu hakkas käima kõik. Ahjaa, esimesel ringil mingi staar nr. 42 näitas üles ebaviisakust karjudes ühel singlil, et “sõida nüüüd!”, kui ma ees tekkima hakanud väikest vahet kohe kinni ei kiirendanud. Oma arust ma sel hetkel kõrvaliste asjadega ei tegelenud:). Ja kui mööda puhkis, siis karistas mind veel konkreetselt n.ö peale keeramisega. Igatahes, kui oled nii kõva mees, siis sõida mööda, mitte ära mölise ja ole viisakas! Teise ringi juurde tagasi. Peale ringi alguses olevat pikka metsasinglit saime eestpoolt mõned kohad kätte ka – Mikson, Krusemann, Neemesto ja veel mõni. Endiselt tegid ees tempot väsimatu Tammkõrv ja siis mõned veel. Krusemann toetas üritust ilusti ja ise andsin ka oma panuse. Teistkordsel mäefiniši tõusul ma väga kaugele ei punninud ja püüdsin jalutades ennast rohkem säästa. Positiivse üllatusena ei läinudki suurest jalutamisest jalad krampi. Esimesel ringil jäi ca üks rattapikkus ainult lõpust puudu. Tõus alistatud hakkas igaüks oma võistlust ja võitlust pidama. Punt oli ribadeks ja edasi pidi omas tempos ennast praadima kuni lõpuni. Reiska, Krusemann ja Tammkõrv said kuidagi eest minema. Pikal kruusakal enne mudalõiku hakkasin neid üksi taga ajama. Vahe isegi vähenes ja enne viimast metsa saingi nad kätte. Muda algas hästi, aga kuskil keskel muidugi ikaldusin ja käisin jalad kinni külili. Oii kui raske oli ennast sealt uuesti püsti ajada. Tammkõrvel sai seal totaalselt varud otsa ja tema jäi minust maha. Viimased 4km oli paras agoonia. Ma küll alguses mõtlesin, et jätan lõputõusudeks ka midagi, aga see oli helesinine unistus. Nüüd hakkasid jalad krampi kiskuma ja tõusudel ei saanud enam püsti ka pedaalida. Finiši asfaldil said sotid selgeks. Eest ja tagant olid suured vahed sees. Kuigi kellegagi lõppu ei pidanud ponnistama oli lõpuni tulek paras ikaldus ja inisemine. Lõpuks see päästev joon tuli ja koht kokkuvõttes super. Lähte etapi kohta võib muidugi öelda, et räme! Väga hull pingutus sellise ilmaga. Hea, et enamvähem veel adekvaatselt üle joone tulin, aga surivoodi ei olnud enam kaugel.

ja Elar nii.

Tavaliselt ma selliseid eeposeid ei kirjuta nagu Maku või Henrik aga seekord nagu oleks põhjust. Et kõik algusest ära rääkida siis mulle palav ilm ei sobi. Kohe üldse mitte. Kipun liialt mineraale välja higistama. Seekord siis sai proovitud tavapärase Vytautase asemel laadida Enervit Sali’ga. Peale oluliselt kehvema maitse ei saanud ma sealt ka omi mineraale piisaval hulgal kätte. Ja egas sellist kuumust ma päris ei oodanud ka. Võistluspäeva hommik läks suht rahulikult kuna lähedalt minna. Sättisin vähe ratast, vaatasin, et kõik liiguks ja kuskilt vastu ei käiks.Kuumuse ootuses segasin endale joogi sisse kohe ka kaks magneesiumi. Kohale jõudsin nagu ikka, viimasena. Mägra leidsin kohe üles ja ässad tiimiparklast ka. Kahjuks olin numbri koju unustanud niiet sain veel enne uut numbrit nõutada. Selleks ajaks kui ma lõpuks soojendusele jõudsin olid teised juba ammu läinud. Õnneks sattusin Mägraga kokku, kes näitas tõusu peal sellist jalga, et ma isegi soojendusel ei jaksanud järel püsida – selge, sõidan viiendale kohale. Stardist saime kenasti minema, meie kõrval panid ühed kavapead risu, kes läksid esimese 100m tulemust tegema. Hoidsin koguaeg Martinit läheduses, et kohe alguses suurt vahet sisse ei saaks. Plaan sujus kenasti kuni esimese sillani, kus kõva tulemuse tegijad paremalt ja vasakult vahele surusid ja eest ära sai. Võtsin sealt edasi siis rahulikult kuni metsatukas sai jälle jalutada (suht lihtne lõik oli aga mass teeb oma töö). Enam plaani ei pidanud järele punnida ja mõtlesin, et ehk õnnestub teisel ringil ta ikkagi ära võtta – tehiline osa mulle sobis. Strava näitas, et meil oli vahepeal lausa 2min vahet. Tempos olin pigem tagasihoidlikum ja kui oli võimalik grupi tuules luuserdada, siis kasutasin kohe võimalust. Ümber karjääri lõigul sain ta kätte, oli näha, et kehv päev ja panin sealt omas tempos edasi. Esimene ring läks suht kenasti lõpuni, kannatas isegi poole mudani sõita. Teisele ringile keerates oli küll muidugi tunne, et keeraks maha – nii lähedal oli lõpp. Teise ringi algus oli suht mõnus, enesetunne talutav ja krampidest polnud haisugi. Suuradadel oli omajagu pooliku sõitjaid ees kes väga kenasti mööda lasid kui vähegi võimalust oli. Teise ringi esimese poole lasin Siim Saksinguga ühes tempos. Ta oli vist rohkem nautima tulnud. Enne Vedu veehoidlat püüdsin taas kinni Tatjana Dubolina, kes seejärel mõnda aega tuules sõitis ja siis vaikselt kaugemale vajus. Eelnevalt oli tema minule järgi sõitnud. Karjääri teise läbimise lõpus hakkasid jalad tunda andma – laskumisel tõmbasid vaikselt krampi ja ei saanud enam normaalselt püsti laskuda, pidi tagumikku toetama, mis tähendas kohe aeglasemat tempot. Vajutades veel krambitama ei hakanud. Teise mäegfinshi esimese tõusu sõitsin rahulikult kerides üles ära – pulss punases. Ja siis laskudes lõi krampi…hea, et seal pikali ei pannud. Mäefinsihi all tulin kuidagi rattalt maha – jalad pulksirged ja krampis. Lihtsalt seisin ja masseerisin lihaseid. Strava järgi ca 5minutit. Suhteliselt rõve olemine. Vaikselt siiski surusin ennast sealt mäest üles ja tõmbasin peoga soola, soolakurki ja banaani sisse (suht rõve kooslus!). Peale maanteeületust oli tunne juba täitsa ok, kuni sai jõutud metsatukani (kus olid need kivid ja juurikad). Seal ühest juurikast üle sõites tõmbas tagumise ratta ringi, äkiline liigutus ja jälle krampides. Ütleks, et isegi hullem kui esimene kord. Õnneks kellegile jalgu ei jäänud aga puud toetades ma seal jälle seisin. Järjekordsed rõvedad 5 minutit. Oma lollus ka – oleks pidanud selliste jalgadega seal maha ronima aga ma teadsin, et need on tehniliselt mulle sõidetavad. Küll aga mitte füüsiliselt. Sealt edasi oli juba finishipoole tiksumine. Seltskonnaks kaks sõitjat veel, kes mõlemad ootasid finishit samapalju kui mina. Vedu tõusut üles, väike ringike ja FIN. Oleks lõpuni ära kestnud, siis teoreetiliselt koht 270-275. Aga oleksid ei loe midagi.

Lisainfo: Tulemused & Lähte fotogalerii

Fotod pärinevad Hawaii Express Estonian Cup galeriist.