19. Tartu Rattamaraton 2016

Seekord olime Margusega ühes tiimis ja startisime Tartusse laupäeva õhtul 16.30 ajal. Lõunakeskusesse numbrite järele jõudsime veerand tundi enne sulgemist ja siis suund ööbimiskohta ehk Raadimõisa hotelli. Panime rattad ära ja oligi aeg liikuda Vapianosse kuhu Janek laua oli kinni pannud. Meie jõudsime viimastena, Janek, Heigo ja Mäger olid juba kohal. Tellisime kõik endale pastat, joogiks õlut või muud ja toidu kõrvale rääkisime natukene juttu. Peale sööki liikusime poodi, et osta mineraalvett, banaani, cocat ja tavapäraseid kummikomme:) Hotellis vaatasime Margusega natukene naiste rannavõrkpalli ja mingi aja pärast oli aeg magama minna. Kuna hotelli sisse registreerides öeldi, et enne 08 süüa ei saa, siis panin 07.15 äratuse. Kell 08.01 olime restoranis ja paraku ei suutnud Raadimõisa ka seekord millegi positiivsega üllatada. Pakkumisel oli vaid praetud muna, sink/vors, kurk ja tomat ning oligi enamvähem kõik. Üks teine laudkond küsis kas pudru pole ja selle peale öeldi, et kohe teeme. Paraku 13 minutiga seda tuua ei jõutud ehk hommikusöök oli sama s*tt või isegi s*tem kui eelmine kord. See on nüüd selge, et rohkem me antud hotellis ei ööbi. Kogu selle jama tulemusel jõudsime Elvas asuvasse finishi parklasse kell 08.45, et Heigoga sealt starti liikuda (aitähh selle eest taaskord!) Umbes 09.15 olime Otepääl ja auto parkisime Hawaii juurde nagu tavaliselt. Rattad maha, geelid taskusse (kellel oli), natukene sättimist ja oligi aeg stardi poole liikuda. Pika särgiga oli suht okei, samas lühikesega oleks kindlasti jahe hakanud. Stardi juures saime kokku Henriku ja Janekuga ning oligi aeg sooja minna tegema. Alguses oli laskumistel nats jahe aga mida aeg edasi, seda paremaks läks. Kui soojendus tehtud, siis oligi aeg oma stardikoridori minna. Margusega stardikoridori sisenedes oli see juba poolenisti täis ning paremas ääres kuhu ka ise ennast parkisime oli Heidi. Peale stardipaugu kõlamist hoidsin varasemate aastate kogemusel paremale ja andsin minna nii palju kui jõudu oli. Kuskil 3-4km paiku jõudsine asfaldil Heigole järgi ja kuna kästi edasi panna, siis seda ka tegin. Üsna pea peale seda sõitis Kimmo mööda aga mul jõudu polnud, et järgi minna. Raja esimene pool (45+ km) oli minu jaoks tavapäraselt raske, tõusude peal sõidetakse paremalt ja vasakult mööda. Igatahes peale seda oli keskmine kukkunud 25.6 pealt 24.1km/h peale. Peale seda läks olemine paremaks ja tempo hakkas vaikselt tõusma. Mingi hetk jäi Kirsa ette, kuna tal numbrit küles polnud, siis olevat trenni teinud? Oma viis korda sain tast mööda sõita, mingi hetk kadus õnneks ära. Enne Palu TP-d olnud langevat kruusakat sõitsin mingi tüübi taga 40+ kiirusega ja siis tuli Kirsa kellel oli vaja mööda vaiutada. Mõtlesin siis, et näitan talle mis 26″ ja 29″ vahe reaalses elus on. Panin juurde niipalju kui tuli ja sõitsin nagu s*ttuvast kassist mööda, kui lõpuks järgi jõudis, siis kiitis “et veereb päris hästi ikka”:) Hellenurmesse jõudes öeldi mikorofoni, et minust 3-4 inimest eespool on kohaks 999. See oli indikaatoriks, et eesmärk alla 1000 sõita on käeulatuses ja tuleb ainult juurde panna. Manustasin kiirelt viimase geeli ja hakkasin eesolevaid püüdma. Kui sai suusaradadele ära keeratud kust lõpuni 7km vist, siis läks korralikuks ralliks lahti. Möödutud sai üsna paljudest, minust vist ei läinud seal keegi mööda. Enne finishisirget kus kõigepealt keerab vasakule ja siis paremale väike tõus ergutati kuna minu ees oli ca 5 võistlejat. See andis niipalju energiat, et finishi sirgele keerates sain kohe kahest mööda ja andsin nii palju minna kui veel sees oli. Natukene enne finishit ergutati nimepidi ka ja pärast tuli välja, et see oli Liisi:) Enesetunne oli peale finishit hea ja üldse viimased 20km tõusvas joones, seda on ka pulsist näha. Kuna eesmärgiks oli sõita alla 1000, siis peab 958 tulemusega vist rahule jääma. Mõni mees suutis samast kohast startides küll 407 kohale sõita aga see selleks.

Margus kirjutas aga nii.
Peale minu kooli sai alustatud teekond Tartu suunas. Jõudsime napilt enne 19.00 Lõuna Keskusesse kust võtsime numbrid, suundusime hotelli (Raadi) ja läksime uuesti linna pastat kuttidega sööma. Enne muidugi sai nalja ka, adminn arvas, et me võime oma rattad jätta suvalise trepikoja treppide alla, õnneks saime ikka tuppa viia. Isegi mina ei oleks oma tühise väärtusega ratast sinna pannud kuid kindlasti seda ei oleks teinud Indro oma 4k+ rattaga. Sõime Vapianos, megaudupeen koht, saime kiibi, millega tellisime köögist toidu. Silme all tehti max 5min pasta valmis ja võis sööma hakata. Esimene amps oli päris vürtsine ja olin kindel, et homseks põhi ka alt ära, õnneks ei läinud. Enne lahkumist võtsime poest vett, banaani ning kummikomme ja õlle nagu traditsiooniks on kujunenud. Hommikusööki lubati alles kaheksaks siis sai Heigoga 08.45 Elvas trehvamine kokkulepitud. Hotellis panime rattale numbri külge, sõime komme ja jõime õlle ära, natsa vaatasime telekat ja magama. Hommikul ei soovinud üles üldse ärgata. Ilm oli jahe jne. Panime asjad kokku, rattad auto katusele ja sööma. 08:01 ei olnud eriti süüa, saime natuke muna, mõne singiviilu, nati juustu. Lisaks sai veel morssi võetud, kohvi ja jogurtit. Selge, siia me enam ei tule. Kiire söök, kiire wc ja lendasime Elva poole. Elva jõudsime täpselt Heigoga koos, tema siis mõned sekundid enne meid. Rattad ja kola tema auto peale ninf Otepääle tuld. Tänud Heigo, et jälle aitasid transpordiga. Parkisime Hawaii juures nagu ikka, Riided selga (prrrr külm oli). Otsustasin panna lühike + pikk pluus ning termokas soojenduseks. All oli lühike püks. Läksime siis sinna kus mõll on. Teised läksid pakke ära viima, mina sain Enxiga kokku. Olin kõik oma keemia Saaremaale jätnud, õnneks Enx päästis mu jälle välja – sa oled parim, aitäh, mis ma ilma sinuta teeks ;). Olin otsustanud soojast loobuda kuid sõprade survel läksin. Enne panin termoka kotti ja koti lenksu otsa. Appi kui külm nüüd oli, laskumisel lõdisesin ja torisesin. Tõusudel läksid Enx ja Indro eest kui noored kitsed. Selge siit maratonilt loota ei ole midagi. Peale paari kilti kruusatõusul lasin looma lahti, päris hästi liikusin ja hiljem veel asfaldi tõus jne. Lubas juba norm sõitu. Väike wc paus, pakk pakiauto peale ja starti. Stardikoridoris olime omb 4/5 või heal juhul 3/5 peal oma koridoris ehk suht kaugel. Plaan oli selge, kohe minna paremalt, sinna me suundusimegi. Indrol oli seal oma “silmarööm” ja nii ta temaga chattis seal. Mina viskasin ka mõne lause vahele ja sisestasin omale, sa oled loom, kohe kui pauk käib sööd kõik ära, sõidad üle, pohh mis saab jne. Esimesed 5km on väga tähtsad jne.Nii kui pauk käis panin kella tööle, umb 10 sek pärast sai liikuma, kohe oli ummik ja mu motivatsiooni kõne oli ununenud. Kui võimalus oli siis natuke ikka sõitsin mööda kuid väga hullu ei pannud, soovisin ühes jupis ellu jääda. Eriti kui nägin 500m peale starti juba ratas käekõrval ratturit numbriga 13. Õnneks lendas minust mööda kohe üks Hawaii fliisiga kutt, jalas lühiksed püksid ja valged vabaaja jalatsid. Ohoh, kui tema pani juba ees hullu, võtsin sappa. Raius mõnuga mulle teed. Esimene murutõus, kõik sõitsid ja nii ei tekkinudki ummikut. Tõusu lõpupoole nägin Heigot. Sõidu plaan oligi täiega panna, kiirelt Heigo kätte saada ja siis hiljem Janek. Samas juba esimese kilomeetriga ma ei plaaninud Heigot kätte saada. Mäest alla sõites möödusin ka Heigost. Tema saatis mind ergutustega edasi:”umb nii, anna minna, mis passid jne”. Ega ma võlgu ka ei jäänud ja litsusin gaasi.:). Nüüd siis ees oli vaja Janek kätte saada. Peale laskumist tuli kohe kitsas kruusalõik, seal oli ikka ilge molutamine, mõtlesin, et lähme poodi piima järele :P. Kruusatõusust sõitsin üles mööda teeäärt ja seal ma Hawaii kuti jätsin ka maha. Asfaldi lõikudel sain panna hullu, mäest alla kõikidest mööda, mäest ülesse ka. Eriti hea oli ühest neist kiirest laskumisest alla tulles, punt oli kärisenud ja ma sain cyclo rattaga pressida vabas vees. Pea 70 lõi kellale. Põhimõtteliselt terve sõit oli vaid teistest mööda sõitmine :). 6,5km oli hea kogeda, et elus, sest ütlesin teistele kardan seda esimest 6-7km. Nüüd siis läks sõit rohkem metsa ja kruusateedele. kuskil 13 km kandis ei veerenud enam ratas üldse ja olin kindel, et rehv tagant lekib. Ise veel mõtlesin 75km veel sõita ja juba asi hapu… Õnneks tunne läks mööda ja hiljem selgus, et oli pigem mingi imev pinnas ja vastutuul. Esimesest joogipunktist kihutasin tuimalt läbi. Kuskil 22 km peal oli esimest korda olukord kus enam ei olnud kedagi eest ära süüa. Lai kruusatee, tuul vastu ning järgmine punt 300m+ eemal. Nii ma siis rahuldusin selle pundiga. Hiljem selgus, et seal oli kõvasi sõidumehi veel oma 2-3 meest olid minuga lõpu tegemise suures pundis. Põhimõtteliselt kontrollisin olukorda kui keegi paugutas läksin kaasa ja nii me punt norm tempoga liikus. Ühel hetkel paugutas üks vend, paugutasin järele ja kohe andsin juurde. Mingi hetk selja taha vaadates nägin, et olen üksi ja punt oma 100m maas. Kimasin edasi kuid kahjuks tuli mingi tropp ja mu tikutoosi põletus oli täesti tühja. Teises joogipunktis sai actionit. Üks tola sõitis paremalt diagonaali vasakule. Tõmbas mu kõrvaloleva ratturile esirattasse ja nii ta kukkus. Valus oli vaadata kuidas see sportlove vend maha niideti. Õnneks jäid tal jalad klippidesse ja tänu sellele ei jäänud ta mulle ette, muidu oleks võinud ise ka vabalt purna panna. See tuletas meelde kohe, et siin sõidab ka jobusid. Hoidsin heaga temast eemale. Sealt edasi sain omale oma 40km hea “kaaslase”. Üks veloclubbersi mees, sõitis hea tempoga nati ajasime juttu jne. Edaspidi hoidsin sellest hullust mehe pikali sõitjast eemale, õnneks 10km pärast sain temast lõplikult lahti, sest minu tempo oli talle liiast. Mingi hetk langes meie pundi kiirus ja ma sõitsin pigem jälle eest ära. Õnneks tuli tagant üks noor kutt CFC riietes. Tema liikumine pani mind ka kiiremini liigutama. Oma 10km vedas vahepeal tema ja siis mina jne. Kahte Vikingu vormis meest nägin ka rajal ja teretasin neid, tere Saarlane. Ühe korra kaotasin natuke konsentratsiooni ja panin muru laskumisel pikalt, õnneks sai seal murus oma 3m juurde võtta. Rajal nägin päris mitu korda s-worksi rattaga ja kaameraga ühte meest. Miks see vajalik info? Tänu sellele saate näha kõik minu sõidu lõppu, kuidas suutsin pundist 2 koha välja omale mängida. (veloclubbersi foorumis, teine leht, vist oli teine postitus). Nii ma siis tiksusin koguaeg edasi ja edasi. Ühes kohas jalutasin ka, ei soovinud oma riideid poriseks teha, oli üks mülkakoht kus enne oli raputav muru. Sõidu algul oli üks nõme põlluäär ka kus oleks peaaegu kukkunud. Liivane laskumine läks hästi kuna õnneks ees ei olnud rahvast. Harimäelt laskumisel oli ka korra nipa-napa kuna tahtsin sisekurvist mööduda, õnneks ei läinud – seal oli liiv. Edasi meenub sõidust pikk kruusatee, kergelt laskumisega. Enna viimast ametlikku TP-d. Seal väntasin grupi eest ära, muruküngastel lendasin ja rahvas juubeldas. Enne tunnelit nägin pildistajaid, kohe poseerisin ja peale tunnelit oleks purna pannud kuna asfald oli lägane ja mul hoog suur. Võtsin murult lisa. Üks mees tuli tagant ja naeris, oli vale arvestus v. Ütlesin ei, sõin lõviputru hommikul ja oli vaja esineda. Edasi ta andis pedaali ja ma ajasin tatt ripakil teda 2 km taga, et saaks see 5sek vahe kinni. Ahjaa, enne TP-d oli mul tunne, et seekord ma situn end ametlikult täis. 15km enne lõppu oli juba põhi nii läinud kui läinud. Õnneks suutsin ikkagi kinni hoida. Laias laastust kui oli see mets läbi siis oli meil suur punt oma 30 meest. Kõik oli selge, see punt tahab lõpuni loksuda ja kohad finisis otsustada. Kiired kruusa laskumised olid päris hirmutavad, sest mehed olid närvilised. Ühel hetkel pakkus sinistes riietes mees mulle punti kohta, mõtlesin, et eriti lahke. Protokolli silmates nägin Janno nime, oli saarlane, ju siis tundis mind. Tiksusime lõpu poole… oma 5-6 enne lõppu, proovisin punti väiksemaks saada nendel viimastel põksudel, sain nati eest ära aga hiljem söödi mind ikka ära. Peale RC Cola punkti hoidsid kõik pundi ette kuid tempot ei tehtud. 2km enne lõppu, üks mees testis meeste jalgu. 3läksid kaasa ja mina neljandana. Hoog lasti maha ja punt jälle järel. Rsk meid oli seal ligi 20. 1km märgis tegin lükke, et võtsin esimese mehe kõrvale ja panin teise rea kinni. Kõik kes mööda tahtsid pidid kasutama muru, mis võtab hoogu kinni ja häälest kuulda. Nõks enne vasakule pööret landaski üks naine paremalt ja kaameramees vasakult mööda. Naine saigi ette kuid kaameramehega suutsin ta kõrvale jääda. Peale vasakkurvi ka mööda. Nüüd tuli viimane kerge põnks paremale koos tõusuga. Sealt rühkisin naisest mööda ja finišisirgel olin esimene. Enne lõppu tuli üks hull lennuk mööda kuid teised panin kotti :). Juhuuu… 3h 05min ja 30sek. 407 koht. Eelmine aasta siis 3:38.01 vms ja 1398 koht. Peale maratoni pidin Enxiga kokku saama (ta juba sõi) kuid kuna mul oli põhi kahtlane, läksin wc-sse ja jäin sinna. Enxi käest kuulsin, et ta ootas mind mingi aeg kuid kuna ma jäin sinna elama siis lahkus :). Hiljem jutustasin Janeku ja Indroga. Ergutasin Heigot lõpus ja asusin Tallinna poole teele.