Hawaii Express Estonian Cup 17. Jõulumäe rattamaraton

Henrik kirjutas nii.
Seekord jõudsin starti mõni minut peale koridoride avamist ja vaatasin, et juba terendab ummik sissepääsu ees. Siis avastasin, et ohhoo see on ju koridor 3 hoopis. Õnneks 2 koridori ees polnud mingit järtsu ja sain teise ritta koha sisse võtta. Orientiiriks sai sätitud mõned tuttavad vormid enda ümber ja N1. Stardist sain hästi minema, esimesed kurvid ja poognad tulid ilusti, aga kui jõuti ühele järsemale tõusunukile, siis seal mul viskas eest keti risti ja korras. Hüppasin kiirelt maha, tundsin juba kuidas tagant hakatakse selga lendama. Joostes üles, vahetasin samal ajal käike ja käega ajasin pedaale ringi. Väga suurt segadust minu taha vist ei tekkinud õnneks, aga eest juba mindi. Vaatasin, kuidas naiste sinimustvalge kaugeneb ja hakkas tekkima kerge paanika. Püüdsin oma possa parandada, aga massi oli veel niipalju, et väga hästi ei tahtnud see õnnestuda. Jäin siis tahapoole kõvasti pusima ja juba oli vaja hakata energiat laenama kui üks hetk nägin kuidas eespool hakkas seltskond eralduma just N1 eest. Sel hetkel olin olukorraga rahul, pressisin järgi ja püüdsin oma näidikuid natukenegi normaliseerida. Natuke aega sõitsin selles(küllaltki suures) pundis, ühel hetkel läks hoog ohtlikult madalaks ja kohe oli tagant möödujaid. Paar sekundit oli aega mõelda mida teha ja otsustasin ühele astro baltics värvidega ratturile järgi kiirendada. Sõidetud alles ca 7km ja ees oli juba tühjus. Astro mees vajutas väga valusasti ja nipa napa hoidsin ennast kuidagi veel sabapeal. Lasin juba vahe ohtlikult pikaks ja ma ei suutnud seda sirgetel kinni sõita. Ainult järsud pöörded ja sealt välja kiirendused hoidsid mind veel mängus. Kuskil Uulu kandis, esimese ringi tagasipöördel jõudsime järgi ühele suuremale (4-5 ratturit) pundile ja mul hetkeks nagu läks natuke kergemaks. Aga suhteliselt kiirelt muutus olukord sarnaseks, et jäin väikse vahega pundi lõppu rippuma. Tempo oli kriitiliselt kõrge minule ja söömisega ei saanud enam venitada. Nõks enne I TP-d sõin esimese magneesiumi ja võtsin geeli. TP-st haarasin veel joogi. Kogu selle asjaajamisega jäin pundist maha ja nüüd juba korraliku vahega. Hakkasin neid jälitama ja püüdsin säilitada võimalikult ühtlast sõidukiirust. Paari kilomeetri pärast tundus, et on isegi võimalik järgi jõuda. Tõmbasin ühel sirgemal lõigul korralikult võlgu ja sain uuesti saba kätte. Jaa siis kui algas see pehmete kraavide lõik pani minu ees üks rattur selle lõigu alguses ilusa nipli ja mina kohe tema ratta otsa järgi. Mul polnud kuhugi minna. Õnneks juhtus kõik suhteliselt väikeste kiiruste pealt. Püüdsin küll kiirelt ennast kokku korjata ja järgi rapsida, aga ma olin kiirendusest punases ja kraavide ületused ei tulnud üldse välja. Leppisin olukorraga, et eest on läinud. Vähemalt üks kaaslane ju jäi – kukkuja, aga tema pani järgi ja mul polnud sel hetkel jõudu. Esimese ringi lõpus püüdsin natuke ennast hoida staadioni üles alla tõusudeks. Seal tuligi kergelt uus hingamine sisse ja nendel tõusudel liikusin hästi. Sain päris mitu ratturit kätte ja teiseks ringiks formuleerus meist uus 5 liikmeline punt. Teise ringi esimene kolmandik oli raske, ees hoiti koguaeg peal ja kuradi raske oli jälle ennast pundis sees hoida. Kuskil 40km paiku oli mul teine söögiaeg ja jälle ma suutsin selle käigus seltskonnast maha jääda. Vaatasin enda sisse ja ei hakanud järgi pressima, edasise hea sõidu nimel oli vajalik mõnda aega omas mahlas tiksuda. Teise ringi tagasipöördel hakkasid mõned eesliikujad selg ees vastu tulema. See andis motivatsiooni juurde ja hakkasin kiirust lisama. Seinatõusust sõitsin kuni kolmanda tokini aga edasi jala ronides oli ikka täis surm. Üleval olin täitsa soss, aga selle raske hetke klaaris kuidagi kiirelt ära. Sealt edasi läks rada päris loodist välja ja seda rohkem ma peale vajutasin. Sain veel mõned eesolijaid kätte, osad võtsid tempo omaks ja jäid minu taha sõitma. Vahepeal tundus, et olen üksi, aga taha vaadates oli seal 3-4 meest tuules. Mis seal ikka, tuli edasi kütta nii nagu sees veel oli ja loota, et kestan ära. Kui 5km oli veel sõita, siis tundsin, et lõpuni ma ikkagi jõuan. Ma polegi kunagi vist nii pikalt üksi lõppu teinud nagu seekord. Mingi viimased 15km kindlasti punnisin üksi ees. Finšis sain Pungari käest patsu, et hästi tehtud. See tegi tuju heaks. Tarmo ergutusi oli ka väga tore rajalt kuulda. Andis motti juurde pingutada. Kokkuvõttes hästi kokku pandud sõit mõne väikse vimkaga. Seda kus paljud oma rehvist jagu said minu mälu kinni ei võtagi enam. Ma ei mäleta sellist ohtliku kohta üldse.

Lisainfo: Tulemused & Jõulumäe fotogalerii